muhu lugu

See "Muhu hullus" sai alguse umbes aasta tagasi kui pidime kirjutama tikkimise tunnis referaate. Teemaks oli "Lilltikand" ja juhuslikult leidsin pildi, mis jäi minu mällu ja sealt ka arenes pika peale minu lõputöö teema. Olgu öeldud, et mul pole mingit sidet Muhu maaga aga samas on see saar minu jaoks midagi erilist ja midagi mis midagi mis mind Muhuga köidab. Momendil kõnetavad ka muhu rahvariided mind kõige enam.
   Väga suureks inspiratsiooniks oli ja on Freia-Mia. Seega otsustasin, et lõputöö pühendan temale ja kuna ta on olnud tubli koolis käija koos minuga siis sai ta ka selle eest väärilise tasu.
    Lõputööks tegin 2 mütsikest. Originaalid asuvad Muhu Muuseumis ja proovisin teha nii ligilähedased kui praeguste materjalidega üldse võimalik. Muhus käisid 19 sajandi alguses tited kirikutes  nende mütsikestega, kahjuks tänapäeval ei ole enam tittesid kellel nii uhked mütsid on. Ettevõtmine tundus algul lihtne aga üsna kiirelt selgus, et olen paraja "suutäie hammustanud". Aega, energiat, higi ja pisaraid kulus rohkem kui planeerisin. Lisaks praktilisele tööle oli vaja ka kirjalik töö teha. Kogu tööle panustasin 2 nädalat öötunde (23:00 - 05:00), 2 kuud materjali otsinguid, muuseumis istumist 1 päev ja tulemuseks 2 armast mütsikest, kogemuse võrra rikkam, kohtumisi meeldivate inimestega, 60 lk pikkune lõputöö ja veel sügavam armastus oma tütre vastu. Olen lõputult tänulik talle selle eest, et ta magas öösiti kenasti ja ma sain tööd teha ja veel toredam oli see, et hommik algas tema jaoks kell 11:00. Laps puhanud ja mina puhanud.
   Lõputöö kaitsmine läks lihtsalt, pole mina veel jutuga hätta jäänud. Hinne 5 oli ka miinimum mis selle töö eest nõus olin saama. Kaitsmise oli Freia-Mia kaasas ja kui pidi demoma oma tööd, siis Freia-Mia oma modelli etteastega ajas züriil "nunnumeetri" põhja ja kogu tähele panu  oli temal. Tubli tüdruk!
   Mütsikeste juurde õmblesin kollase triibuseeliku ja eelmisest aastast oli linane särk ka olemas. Nüüd tuleb ainult edasi arendada seda rahvariide teemat. Endalegi oleks vaja kollast või oranzi triibuseelikut, särki, põlle, pätte ja laevukest. Soov oleks muidugi saada vana komplekti või vähemalt seelikut. Vanad seelikud on palju ilusama triibustikuga. Aga olen ka valmis ise tegema. Juhuse tahtel jõudiski minuni info triibuseeliku kudumise kursusest aga nüüd tuleb leida 200 üleliigset eurot selleks.
    Lõputöö üheks osaks oli fotoshuuut, et jäädvustada emotsioon. Minu rahvariided on laenutatus Salme Kultuurikeskusest. Pildistamise päev oli üks väga vahva päev, käisime kollaste seelikutega kohvikus söömas ja pärast poes ning tegime inimestel silmad särama oma päikselise väljanägemisega.