õppisin kukkuma

lõpuks ka pisut aega ja oma kiri ära postitada.
Nimelt sai nädal tagasi tuldud suusareisilt. Pikk nädalavahetus Tahkos ja see oli päris cool.
Teele asusume kolmapäeva õhtul, esimene etapp läbiti laevaga (Tallinn - Helsingi). Pärast seda suund Tahko poole. Sinna sõiduks kulus umbes 5h ja kella 3 paiku sai tubadesse kolitud ja magama mindud. Hommikune äratus kell 9, pudruring ja mäele minek. Ilm oli pisut pilvine aga see ei olnud takistuseks mäel olles. Esimene takistus oli mäe all kui oli vaja ülesse saada. Sõidukiteks olid need kohutavad asjad, mida pidi jalgevahele panema ja siis vedas tippu. Esimene katsel läksime paaris ja peale 10m see ebaõnnestus. Mõlemad selili maas ja kogu katse läks metsa. Kõndisime alla tagasi ja proovisin üksinda. Tõstukiteenindaja aitas mind teele. Paigutas selle tõstuki jalgevahele ja lõkkas hoo sisse. Nii ma hoidsin kramplikult sellest torust kinni ja üleval tundsin ennast päris väsinuna. Ega midagi, oli aeg alla minema hakata. Tundub, et see on nagu jalgrattasõit - ei unune...aga ega ka mingit progressi ei ole toimunud. Esimese päeva tuletasin meelde vanu asju ja harjusin selle sundasendiga, ülesmineku tõstuki ja kiirustega. Õhtuks olin ikka päris omadega läbi. Onni minnes tuli selline rammestus peale, et pikutasin kohe natikene.
Nagu ikka äratus hommikul 9.00 ja kõht täis. Ilm oli mäel super ilus. päike paistis ja temperatuur oli...külm. -17 kraadi. Rahvast oli ka märksa rohkem kui esimesel päeval. Tõstukiga reisimine läks juba päris lihtsalt. Enam ei pidanud kramplikult kinni hoidma ja pingutama. Kuigi esimesest päevast oli parem puus ja käsi haige. Enam ei jaksanud pingutada ja seal kus lõppeb jõud, algab mõistus....kahjuks küll.
Step 2: vaja õppida uusi asju. Nimelt pidin selgeks saama sõitmise selg ees. Siiani langesin nagu leheke alla, nägu ees ja sakitasin ennast pikki nõlva allapoole (kord parem jalg ees ja kord vasak). Keerata ei osanud...Otsisin vähe laugema nõlva ja alustasin õppimist. Sain ka paar näpunäidet selleks ja alustasin. Kuidagi üle kivide ja kändude aga ukerdasin. Kukkumisi hakkas nüüd alles tulema...ja mida julgemaks sain seda rohkem. Järgmiseks oli eesmärk saada ennast keerama ühelt kandilt teisele. Hästi mul küll ei läinud, rohkem pikali kui püsti. Sain näpunäiteid pisut kaaskamraadidelt ja hakkas juba tulema. Kahjuks oli väsimus see mis hakkas peale tulema ja selleks korraks siis pillid kotti. Ilm oli suurepärane muideks, kuna päike tekitas lumele varjud mäe konarustest. Esimesel päeval muidugi ei olnud mingit eristust reljeefist. Tundis ainult siis kui jalad hakkasid alt kaduma või surus kükikili.
Õhtu väike vein ja tuttu.
Jällegi äratus 9.00 pudru ja minekut. Ilm päikseline kuid pisut soojem kui eelmine kord. Alustasin koheselt uute oskustega. kuna rahvast oli palju rohkem, muutus ka minu ukerdamine vähe keerulisemaks. Aga sain hakkama ja kolarid tulid ka karmimad. Olles esimesel kandil ja kukkuda tagumisele kandile oli ikka päris valus. Ei tahtnud mul edeneda see kuidagi ja lõpuks ometi sain aru, miks...Nimelt ma pidurdasin hoo kinni ja siis üritasin kanti vahetades keerata. Selg ees liikudes, keerata tagumisele kandile ei olnud raske aga tagasi keerata...paras pähkel. Mäel sai oldud kuini pimedani ja lõpuks hakkas tulema ka midagi, midagi millele ei oska nime anda. Keerasin 360 kraadi ja ühelt kandilt teisele ja kuidagi fun oli. Kaaskannatajad ei osanud nime anda sellele, tundus et ma ei suuda otsustada kumb jalg on juhtjalg ja teen seda mõlema jalaga sama väärselt. Lõpuks siis sai jälle onni mindud ja Monopoli mängitud. Üks naljakas mäng, millel lõppu ei olnud. Hommikul äratus oli pisut hiljem ja külastasime Spad, vesi tundus pisut külm ja kaua seal ei saanud olla. Lõunal kola kokku ja Helsingi poole tagasi. Nii oligi reis läbi.