Parasummer13

Seekord siis läbi ja nurisemiseks ei ole põhjust. Tegin täiesti 1 hüppe, aasta möödas viimasest hüppest ja tuleb tõdeda, et tunnetus on olemas. Langevarjutamine on nagu jalgratta sõit, kui kunagi selgeks saanud siis ei unune nii kiirelt. Lennukis olemise tunne oli kuidagi teistsugune, kuna olen harjunud kõike koos F-M tegema siis tundsin temast puudust juba siis kui rattad maast lahti sai. Iga ringiga heitsin pilgu alla, et äkki näen teda. Hüpe oli rahulik ja katsusin tunnetada õhku kuidas see kannab ja mis moodi mina käitu. Kõik oli OK. Maandumine pehme ja sujuv, kuigi tuul oli pisut tugev (sisin koha peal). Vari seljast ja kohe oma kalli tütrekese juurde. See kallistus oli nii mõnus, et ei tahtnud kohe teda terve päeva enam sülest maha panna. See kui tema tunneb kui mind lähedal ei ole ja kisub nutu välja, siis vastukaaluke võin öelda, et minagi ei taha temast kaugele minna... seekord olin küll kõrgel aga siiski on temaga koos hea olla. 

   Elamistingimused olid hipidel seekord teistsugused. Pesemisvõimalus (saun), süüa oli ka priiskamiseni palju ja mis eriti luks oli... pesumasin ja nõudepesumasin. Aga see luksus ei rikkunud hipide olemust. Grill ja chill olid endiselt sama tasemega. 

   Tuba jagasin Nurriga ja voodit jagasin F-M-ga. Olen õnnelik, et F-M on nii tubli laps - läheb ilusti õhtul magama ja magab hommikuni välja. Olime viimased kes alati majast välja said, kuna pisike tahtis magada.

   Enamus ajast lennuväljal möödus mul lastenurgas. Lisaks oma lapsele oli ka üks saatuse hoolde jäetud 9 kuune poisike kellest hakkas kahju kui ta oli juba terve päeva istunud üksi keset platsi. Kui tal nutt peale tuli siis haarasin tema ka omale sülle ja nii mul siis oli kaks beebit. 

    Praamisõit

 Pidu Suures - Tõllus

 Lapstööjõud

 Pakkimisraskus :)

 Valmis järgmiseks hüppeks

 Nii ka saab....

 

Varustuse käru

 Lapsekäru

 Kuursaalis sai süüa, juua ja magada.