Moodsad vanaemad ja Männipargi uudised

Männi pargis Freia-Miaga kiilumas käies võib näha nii mõndagi huvitavat huvitavat.
  Näiteks üli lahe vaatepilt oli see kui üks vanaema vurab "tõuksig" ringi ja pisike lapselaps seisab "tõuksil" vanaema ees.
  Kuidas tited omavahel liivakastis mänguasju jagavad ja omavahel suhtlevad.
  Noored emad istuvad liivakasti serval ja nutitelefonid pihus ja facebook on lahti. Ise olen võtnud selle aja kui ma Freia-Miaga mänguväljakul patrullin ja liivalosse ehitan, siis veedan ka selle aja koos temaga olles füüsiliselt ja mõtetega selles hetkes ja seda kvaliteet aega nautida. On ju tore vaadata kuidas aastane laps panna esimest korda liivakasti ja anda talle kätte kühvel, ämber ja liivavormid... teab ta täpselt mis nendega teha. Ilma mingi juhendamiseta ja ette näitamiseta hakkas Freia-Mia koheselt liiva ämbrisse kühveldama. Eks see ole see kiikumas käimise ajal nähtud tegevus. Kuna kiikuda lapsele väga meeldib. Kiikumas käies jälgis ta väga täpselt mida teised lapsed teevad. Peale nädalast kiikumispraktikat avastas ka veel seda, et kui jalgadega siputada siis saab ka hoogu juurde teha.
   Jalanõudega on lood aga pisut halvemad kui muude huvitavate tegevustega mis on  lisandunud meie päevadesse. Kuna kõndimine veel selge ei ole siis ei ole ka jalanõusid olnud väga vaja jalga toppida, siiani läbi ajanud lambanahast kapukatega. Liivakasti muidugi need kapukad ei sobi eriti. Seega käime liivakastis harjutamas saapaid. Mina räägin ja näitan, kuidas teistel lastel on saapad jalas ja peaks ka proovima. Peale pikemat läbirääkimist saan jalanõud jalga ja siis tuleb kohe hakata tegutsema, et lapsel jalanõud meelest läheks. Tundub, et ega see kõndiminegi väga kaugel enam ei ole. Ilma toeta seismine on juba päris kindel ja tahaks isegi samme juba teha aga on veel pisut ettevaatlik. "Tipamine" tuleb juba päris kenasti välja kui mina kinni hoian kätest ja tugede najal on ka mõned sammud tulemas.

 "näe, mul on käbi..."