Kertukese blogi

teisipäev, aprill 06, 2010

Hooaeg avatud

Hommikul äratas lennukimürin mind sügavast unest. Kerge hommikusöök, mis oli liiast ja ehmatas magu korralikult. Kell 12 dropzones ilm oli veel nii külm, et mina küll hüpata veel ei tahtnud. Päeva peale läks ilm ilusamaks ja meeleolu hakkas ka looma.
Kohtasin klubis tüüpi kes oli samal riggerite kursusel ja otsustasime ühe soojendus 2-way teha.

Olgem ausad väike närv oli sees, kuna pole ju terve talve hüpanud. Ilm polnud ka just suurem asi soe ja lennuk oli pisikene (Cessna 206). Mahutas 6 inimest ja viimane pidi kükitama nagu kana õrrel. Veel siis oli segavaks faktoriks minu uus hi-tec hüppekombe...hiljem selgus, et pole midagi vahet vanakooli omaga. Träkkis paremini.
2-way teiseks elemendiks oli umbes 100kg kaaluv tegelane ja 2m pikk. Polnud hullu, lisasin oma 53kg kehakaalule lisaks 3kg tina ja nägin kurja vaeva painutamisega .... sain hakkama küll.
Vari avanes väga perfektselt ja lendamine sujus ka suurepäraselt. Vaatamata sellele, et umbes 5 kuud on möödas viimasest hüppest ei munanud maha oma fleerimist. Maandumine oli nagu peab ja vastu oli mind võtmas terve klubi liikmeskond...ikkagi võõramaalane ja kurat teab kuidas käkib maandumisel.

Õhu plaan oli selline, et plaani pole. Lihtsalt 2-way välja ja siis vaatame. Sujus kenasti....vaatamata sellele, et mina tugev tibi ei jaksanud lennukist uks taha ronida. E saanud kätte üleval olevat sanga ja tuul tahtis mind ära viia. Sain hakkama siiski. Exit oli ilus ja kogu lendamine ka. Ehk siis plaan tekkis spontaanselt: kokku, 360 kraadi minu pööre, kokku, 360 kraad mõlemad pöörasime ja siis minu kuri plaan. 2way salto. Oli lahe vaadata kuidas 100kg tüübil nägu venis pikaks kui ta nägi minu põlvesid liikumas minu kõhu lähedale. Käkitegu kogu see liha endast üle visata.

Pakkimine oli aeglane, kuna näpud külmusid totaalselt ära. Poole pakkimise peale kuulsin ma muidugi tuttavat heli õhus. Joostes nurga tagant välja nägin ma Robinson 44 ja selline hea tunne tuli peale.

vot selline päev.
Õhtul mindi sööma ja ma otsustasin ka midagi mekkida, kuid see oli viga. Piinlen siin kõhuvalude käes ja oksendada tahaks, e olnud need juurikad minu kõhule head. Kui ei söö, on enesetunne ikka palju parem.

Avasin ka omalangevarjurite pildistamise hooaja. Tulevad hiljem.