5 kuud kestev masendus

olen alati arvanud, et ma tunnen ennast super hästi. Tean oma halva tuju põhjuseid oma iseloomu eriärasusi ja olen enda kõige parem sõber. Ja nii tegelikult ju ongi…..
aga arusaamatuks jäi mulle see, et miks mul on masendus alates esimesest päevast kui ma Kandagari jõudsin. Masendus töö suhtes, ilma suhtes, kogu see olemine oli minu jaoks vaevaline. Ma avastasin ennast nutmas, ma ei tahtnud tööle minna, ma ei tahtnud oma kolleegidega suhelda, ma magasin iga vaba hetk, ma ei tahtnud päikest võtta, ei tahtnud bloggi kirjutada, ei suutnud internetis istuda ja oma sõpradega jutustada, ei tahtnud ühegi inimesega suhelda väljaspool tööaega. Peale tööd otse oma tuppa ja uks lukku, et keegi jumalapärast ei tülitaks mind. Nii ma siis blokeerisin kogu ümbritseva enda suhtes. Olukord muutus veel raskemaks siis kui mu „armsaim“ blokeeris kogu suhtluse minuga. Nagu öeldakse viimane piisk karikasse.
Minul kes ma olen super avatud inimene, olid sellised suhtlemisraskused. Uskumatu, aga nii see oli.
Aga õnneks see masendus oli tingitud keskkonnast, kuna paar päeva puhkust Kabulis – Kertu oli tagasi. Sama jutukas, rõõmsameelne, elav, hull nagu ikka.
Õnneks on jäänud veel umbes 1 kuu olla siin „eikellegimaal“ ja siis koju.