liha - EI
Kummalisel moel tekkis ühel ilusal laupäeva hommikul mõte, et äkki ma peaksin ikka liha sööma. Äkki ikka oleks vaja energiat talveks koguda ja äkki ikka ja äkki ikka.....
Selline hirm tuli pähe.
Peale lõunast sain kodunt välja, seadsin suuna loodusesse. Plaanisin minna rappa jõhvikaid korjama. Teel rabani oli ikka veel diskusioon sellest, et kas ma peaksin liha sööma.
Küsiti siis, et kas ma tahaksin ise suitsetatud sinki, selle peale tekkis minul kohus raske tunne ja ma ei suutnud isegi selle meeldivalt lõhnava ja maitsva lihatüki peale mõelda.
Olen proovinud endaga olla harmoonias ja kuulata oma keha, mis ta vajab ja sealt siis ka hakkas 45 minuti pikkune test. Mulle hakati ette ütlema erinevaid lihahõrgutisi, millest ma kunagi ammu ei suutnud ära öelda. Minu kujutusvõime hakkas elavalt tööle ja öeldus hõrgutiste peale isegi ei tekkinud mõtet, et nüüd ja praegu tahaks. Pigem tekkis raske tunne ja isegi mingi ebameeldiv tunne.
Enne rappa minekut astusime korra läbi ka metsast ja noppisin korvitäie seeni. Peamiseks oli männiriisikas ja kukeseen, mis sai õhtul pannil kastmeks tehtud kartulipudru kõrvale.
Jõhvikale minnes võttis kambajõmm igaks juhuks jahipüssi ka kaasa, et kui äkki on mõni hani mida praeks teha. Lähenedes rabajärvele, jäin mina teadlikult maha - eemale, kuna ei tahtnud olla hanejahil läheduses. Nii ma siis ajasin taga neid jõhvikaid, mida oli nii tüütu korjata.
Tõdesin ka seda, et lihtsam on minna turule ja osta see väike kogus, mis on minule vajalik. Tüütu oli korjata, kuna need mammud kasvavad ükshaaval ja mitte väga tihedalt koos. Peale selle hakkasid ka veel näpud külmetama ja kuidagi korjamise asend ei klappinud ka. Polnud võimalik kükitada või põlve maha panna, kuna poole sääreni vajusid vee sisse. Pokude peal oli päris lahe keksida ja pisut hirmus oli ka ikka....
Tagasitulle siis selle liha teema juurde. Hanejaht toimus ja ma soovisin, et see liha jääks mulle anonüümseks ja ei olnud nõus ninapidi selle keha juures passima. Seega sain kinnitust oma lihasöömise segastele tunnetele....MA EI PEA LIHA SÖÖMA SELLEKS, ET MÕNI ELUS LOOM TAPETAKSE.
Sellise õppetunni sain siis ja olen oma kahtlustele saanud PUNKTI panna.
Vaikselt siiski on minu igapäeva menüüsse tagasi tulnud muna, piim, juust ja jäätis - mida ma armastan väga.
Selline hirm tuli pähe.
Peale lõunast sain kodunt välja, seadsin suuna loodusesse. Plaanisin minna rappa jõhvikaid korjama. Teel rabani oli ikka veel diskusioon sellest, et kas ma peaksin liha sööma.
Küsiti siis, et kas ma tahaksin ise suitsetatud sinki, selle peale tekkis minul kohus raske tunne ja ma ei suutnud isegi selle meeldivalt lõhnava ja maitsva lihatüki peale mõelda.
Olen proovinud endaga olla harmoonias ja kuulata oma keha, mis ta vajab ja sealt siis ka hakkas 45 minuti pikkune test. Mulle hakati ette ütlema erinevaid lihahõrgutisi, millest ma kunagi ammu ei suutnud ära öelda. Minu kujutusvõime hakkas elavalt tööle ja öeldus hõrgutiste peale isegi ei tekkinud mõtet, et nüüd ja praegu tahaks. Pigem tekkis raske tunne ja isegi mingi ebameeldiv tunne.
Enne rappa minekut astusime korra läbi ka metsast ja noppisin korvitäie seeni. Peamiseks oli männiriisikas ja kukeseen, mis sai õhtul pannil kastmeks tehtud kartulipudru kõrvale.
Jõhvikale minnes võttis kambajõmm igaks juhuks jahipüssi ka kaasa, et kui äkki on mõni hani mida praeks teha. Lähenedes rabajärvele, jäin mina teadlikult maha - eemale, kuna ei tahtnud olla hanejahil läheduses. Nii ma siis ajasin taga neid jõhvikaid, mida oli nii tüütu korjata.
Tõdesin ka seda, et lihtsam on minna turule ja osta see väike kogus, mis on minule vajalik. Tüütu oli korjata, kuna need mammud kasvavad ükshaaval ja mitte väga tihedalt koos. Peale selle hakkasid ka veel näpud külmetama ja kuidagi korjamise asend ei klappinud ka. Polnud võimalik kükitada või põlve maha panna, kuna poole sääreni vajusid vee sisse. Pokude peal oli päris lahe keksida ja pisut hirmus oli ka ikka....
Tagasitulle siis selle liha teema juurde. Hanejaht toimus ja ma soovisin, et see liha jääks mulle anonüümseks ja ei olnud nõus ninapidi selle keha juures passima. Seega sain kinnitust oma lihasöömise segastele tunnetele....MA EI PEA LIHA SÖÖMA SELLEKS, ET MÕNI ELUS LOOM TAPETAKSE.
Sellise õppetunni sain siis ja olen oma kahtlustele saanud PUNKTI panna.
Vaikselt siiski on minu igapäeva menüüsse tagasi tulnud muna, piim, juust ja jäätis - mida ma armastan väga.
posted by Kertu @ 16:03
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home