Kõhubeebi ja langevarjundus

Tähelepanek - Kribu on langevarjutamise huviline. Otsisin kursuseid järgmiseks aastaks ja rase (mina) sooviksin paari langevarju kursust, mille peale Kribu hakkas kõhus kukerpalle tegema. Kogu kabinet oli koheselt rõõmu ja nalja täis.
   See kui aktiivne ta ikka on - on lihtsalt hämmastav. Huvitav millest see küll tuleb :D Ega käbi kännust kaugele ei kuku tundub. Kogu seda energiat ma enda arvele ka vist kirjutada ei saa, seda pean ma jagama. 
   Tõeline nauding on istuda ja suhelda oma Kribukesega. Ta on juba 1h ja natukene peale siputanud ja poksinud. Koht kuhu ta koputab, koputan ma vastu ja siis koputab jälle tema ja siis mina....nii me suhtleme. Kui ta oma pisikese käekese surub vastu kõhtu selliselt, et ma lausa näen muhku, siis panen oma sõrme vastu ja kõdistan teda. Eriti vahva on teda kõdistada talla alt. Talla alt ei ole ju kõdi!!!- vähemalt minul... Pai on ta lemmik, nagu minulgi.
See on täielikult kvaliteetne aeg ja ma suudan nautida hetke ja olla selles hetkes, ilma mingite mõteteta, mis viiksid mind homsesse ja veel kaugemalegi.
See on nii suur õnnistus, mille osaliseks ma olen saanud, et ei oskagi kohe seda sõnadesse panna. Tean ainult seda, et olen väga rahul ja õnnelik ja täielikus joovastuses. Selle eest pean ma tänama ainult ühte inimest - ISE ENNAST, et ma olen suutnud teha otsuseid, mis annavad elule hoopis uue mõtte.
  Öösiti tahab kaisus olla, päris naljakas on oma kõhtu kaisutada, aga kui Kribu seda vajab, siis peab ta seda ka saama.
  Rõõm on jagada kallite inimestada, seda energiat, mida Kribu välja kiirgab ja see kui siiras on tema olemus... ikkagi "pühendumise" energia. Eks ta tuleb siia paljusid õpetama, mind on ta juba päris palju õpetanud.
  Kuidagi tuleb ta nüüd magama saada, sest homme on jälle päev. Päev täis tegusid.