kummaline enesetunne

Uue ilmakodaniku tulekuni on jäänud umbes 7 nädalat ja minu enesetunne ei ole just kiita. Imelikul kombel on kuidagi jõuetus peale söömist ja pilt kipub eest minemast. Aga sellises olukorras on alati abi tahtejõust, mis aitab edasi liikuda.
   5. korrusele ronimine pole enam nii lihtne kui seda mõned head kuud tagasi. Vast esmaspäeval selgub, milles asi.
Peale tihedat koolinädalat oleks vaja leida aega, et külastada mõnda loengut, mis on mõeldud tulevastele emadele... juhul kui jõuan sinna.

Väga ilusad sõnad, öeldi mõni aeg tagasi: "see laps on küll väga oodatud siia ilma". Ja tuleb tõdeda, et nii see ka on. Pole küll väga palju ettevalmistusi teinud veel aga midagi ikka. Pigem olen ennast hingeliselt selleks ettevalmistanud. Palju ebameeldivaid tundeid enda joaks lahendanud ja õppinud alistuma.

Kribu on ka selle ajaga palju tugevamaks muutunud, veelgi aktiivsemaks ja magab ainult siis kui mina olen pikemal jalutuskäigul. Õhtuti endiselt mina kustun ennem ära kui tema. Kui midagi ei meeldi talle, siis annab märku korraliku müksuga. Liiga soe vannivesi ei ole talle meelepärane ja mina ei saa minna vette mis on liiga külm jällegi. Seega peab ta veel pisut kannatama sellist vannivett, kus ma ka saan viibida kauem kui sekundi. Ujumas käime endiselt 10 basseiniotsa ujumist ja siis lastebasseini pikutama, seal õnneks madal vesi ja Kribu jääd veest välja.