2 nädalat ametliku kuupäevani

.... peale 2 nädalat ole näha siis kas ma olen kaksi või ootan veel seda imede imet. 

Täna külastasin ämmaemandat ja nagu ikka sain pisut riielda. 

Minu peamine terviseprobleem on  madal hemoglobiin ja selle üles saamine on ikka täielik naljanumber. Peale nädalast rauatablettide söömist ei olnud hemoglobiin sentigi kõrgemaks läinud. Nu kui keha ei võta omaks ravi siis pole mul enam midagi parata. Aga siiski, siiski leidis ämmakas kuskilt eilse analüüsitulemused ja sealne number oli juba suurem. Küll on ikka üritatud hirmutada mind sellega, et hemoglobiin peab olema normis, muidu peale sünnitust on verekaotus nii suur. Olin 2 nädalaga kosunud kilokese võrra ja praeguseks hetkeks on täpselt 10kg lisakaalu. 

   Kõhubeebi näitas ka täna muidugi oma iseloomu juba. Pidin olema lamavas asendis, et ämmakas saaks katsuda kas pea on fikseerunud juba või mitte. Võttis oma kätega minu armsa lapsekese peast kinni ja proovis seda liigutada. Mulle tundus see nii ebamugav, et ma tõmbusin kerra ja see ärritas mind kohutavalt. Mitte ainult mind vaid kedagi veel, kõhus hakkas selline trall pihta, et ämmakas jäi huviga jälgima mis toimub. Jõudis siis kätte aeg kontrollida südamelööke. Peale seda sakutamist, keeras üks kodanik ennast ka kerra ja ämmakal oli võimatu südamelööke leida. Küll ta otsis siit ja sealt, aga ei midagi. Väikeste toksamiste peale siis lõpuks leidis ka südamelöögid. Kahtlemata on see maailma ilusam heli mida võib kuulama jäädagi.

   Luulud või siiski mitte - Olles koli ühikas kus vaikus riivas kõrva, kuulsin luulusid. Mediteerisin vaikselt ja siis järsku keegi "laksutas" (selline hääl nagu keelega vastu suulage laksutatakse), see hääl justkui oleks minu kõhust tulnud. Luulud mis luulud... järgmine päev kodus nautides vaikust ja olles joovastunud sellest heast tundest, mis mind valdas... jälle need samad luulud. Hakkasin siis uurima asja, et mis see on - selgus, et seda tegi see samune hingelt suur ja kasvult väike tegelane. Väga eriline tunne on märgata selliseid pisidetaile ja meeletult suur rõõm on nende üle.

   Reedel kui algasid maailma suurimad seljavalud oli tunne, et sünnitusvalusid ma üle enam ei ela. Tänaseks on seljavalud kadunud ja kõht on kenasti alla vajunud. Nüüd võin olla jälle rase ja nautida seda järelejäänud aega. Kõhukese allavajumisega on ka ruumi tekkinud kopsudele, enam ei tõmba hinge kinni kui on vaja esimeselt korruselt viiendale järjest tallata (enne pidin igal korrusel tegema hingetõmbe pausi).

    Ma ei tea keda või mida ma pean tänama selle ilusa tunde eest aga - me like! - tundub, et ise ennast.