Rannamõnud

Esimest korda üle pika aja on tunda, et Eesti merevesi on soe. Nii soe, et saab igast asendist sisse sulpsata. Pole juba aastaid saanud meres ujumas käia kuna vee temperatuur ei ole olnud piisav. Aga kurjam, see sinivetikas nüüd kõik ilusa ära rikub.
   Nädalakene tagasi ujusin Tiskres - vesi liialt soe, ei värskendanud. Freia-Mia oli pisut pelglik. Olin üllatunud, kuna me oleme neljandast elukuust saati käinud ujulas kenasti ujumistrennis ja ujumine oli kohati paremal tasemel kui kõndimine. Asjaolude tõttu jäi mai, juuni ja juuli kahjuks vahele ja sellega kannatas ka ujumisoskus. Eelmine nädal läksin ujulasse uuesti meelde tuletama lapsele ujumist ja täitsa lõpp mis toimus. Freia-Mia kartis vett, karjus kui pöörane ja ei tulnud ujumisest midagi välja. Katse kaks ujulas oli nädala teisel poolel ja minu rõõmuks oli lapsel vee kartus läinud. Ujusime paar bassu otsa - mina ujusin ja Freia-Mia istus seljas. Lasi liugu tittede bassus ja oli valmis minema laste ujumistrenni, kus lapsed treeneri vile peale ujusid.
   Nii siis vahepeal jõudsin ujuma ka Kakumäe randa, mõnus värskendus öises rannas.
Eriti hea oli suvitada nädalavahetusel Võsu rannas. Väga lahedad mälestused meenusid kui patrullisime mööda tänavaid ja pärast vedelesime rannas. Parkisime vankri ja kogu kolaga kohe väga mere äärde, märjale liivale, seal sai Freia-Mia olla kohe vees ja oma liivalosse ehitada. Vee temperatuur oli mõnusalt värskendav. Polnud väga palav, sai jalutada sügavasse vette ja kohe sisse sukelduda, ilma et oleks külma veega pidanud harjuma. Freia-Mia oli ka väga tubli ja astus vapralt minuga koos sügavamale vette. Jahedust ta ei kartnud ja lõpuks isegi proovis sukelduda, pani näo vette ja puhkus mulle. Üsna varsti juba roomas käpuli vees ja imiteeris ujumist. Käed põhjas ja jalgadega siputades. Selliste rannamõnude nautemisega unustab isegi oma lõunaune ära ja peab vapralt õhtuni vastu.