Kertukese blogi

reede, aprill 06, 2007

Kodutee


Laupäeva hilisõhtul siis selgus see, et meie lend Kabul – Kandahar toimub varahommikul mitte õhtul. Seega see tähendas seda, et kotid oli vaja pakkida siis öösel või. Kella 2 ajal öösel alistasin mina oma kottide pakkimist ja see ei olnud üldsegi lõbus, nänni oli palju ja ruumi vähe. Nu lõpuks suure hädaga sai pakitus ja kell oli 4 hommikul ja äratus oli juba kell 6 hommikul. Ärkamine oli ikka täitsa raske ja kohe mitte ei tahtnud ennast sirgu ajada...aga pidi. Kui silmad puhtad ja nägu ette joonistatud siis kohtasin koridoris ühte IMP ‘d ja too küsis:”ready to work?” minul pisarad silmast väljas ja vastasin:”ready to fly at home...” Sellepeale muidugi IMP:”so sad, you are Kaia SUN...you can’t leave” kurb aga tõsi oli minu kätte jõudnud aeg mil ma pidin hüvasti jätma selle paigaga. See oli olnud mulle koduks 4 ja pool kuud...see koht oli muutunud väga armsaks ja nii raske, nii raske oli oma kotte tassida välja toast. Samal ajal nägin kuidas kogu Kaia ärkab ja unised näod liiguvad tööpostile. Hommikul sain teada ka veel seda, et lennuk millega lendame kuulub Itaalia õhuväele ja ikka viimase minutini kiusatakse mind nende itaallastega. Peale seda kui pagas oli ära antud, pidime ootama 2 tundi...nu lõpuks oli kuulda lennuki mürinat ja tuli tõdeda seda, et väljalend on kohe, kohe algamas ja ei ole tagasiteed. Ei ole ma ainuke, esimene, ega viimane kes peab üle elama selle lahkumise. See on kuidagi valus, aga vältimatu. Lennukis sai kohad sisse võetud ja muidugi jupikese naljagi tehtud...sisendasin endale, et ma ei nuta, ma olen tugev. Muidugi see aitas kui selle hetkeni mil lennuk oli jõudnud rajale ja kogus tuult tiibadesse, et vallutada taevalaotus...see oli hetk kui pisarad voolasid iseenesest. Ainuke võimalus kiirelt magama jääda ja olla omade mõtetega. Ärkasin siis kui lennuk maandus Kandahari lennuväljal. Ilm oli väga ilus ja soe. Lennuväli ise väike ja lennuliiklust vähe. Peale mõnda minutit hakkas hinges midagi närima ja see oli koduigatsus, igatsus tagasi Kaiale...oma tuppa, kohta kus on mul hea. Muidugi ega üllatused ei lõppenud sellega, selgus, et meie lend väljub 24 tundi hiljem ja me peame istuma Kandaharis kogu selle aja. Ma küll püüdsin asja korraldada sedasi, et ma lähen Kaiale tagasi ja tulen 3 aprilli õhtuks tagasi. Aga minu jõupingutused ei kandnud vilja.

Esmaspäeva hommikul (02.04.07)ärkasin varakult, kuna ma ei saanud päikest raisata. Hindasin olukorda ja käisin netipunktis, aga kuna elav järts siis raske seal püsida. Seega oli kogu hommikupäike minu. Paar tunnikest päikest ei tee ju paha. Nii ma siis seal ennast soojendasin ja mõnulesin. Kaua ei saanud päikest võtta kuna ilm läks ikka väga palavaks ja paras aeg tuppa kolida. Külmapuhur tööle ja ettevalmistused asjade pakkimiseks. Ühesõnaga pakkisin oma kotid kõik ümber, et aru saada kus miskit asub. Nii see päevake siis veereb... Õhtud on siin jahedad. Päevase ja öise temperatuuri vahe on ikka väga suur. Endiselt tahaks Kaiale tagasi. .......jätkub homme!!!