Palju Õnne

Järjekordse aastapäeva puhul siis õnnesoovid. Seekord siis pisut kummalisemal viisil. Traditsiooniline paraad jääb vaatamata ja ega siis lühendatud tööpäeva ka siin ei eksisteeri pidupäeva puhul.

Plaanis oli siis külastada HQ ISAFI ´s paiknevaid eestlasi, aga kuna kõrgemalt poolt tuli keeld baasi territooriumilt välja minna, siis paraku ei ole lootust kuhugile minna. Keeld oli sellepärast, et kohalikud avaldasid jälle meelt, millegi pärast. Kogu peatänav olevat rahvast täis ja igati ohtlik. Nii siis jäi väljasõit ära ja üldsegi pidin mina olema tööl. Öine vahetus oli lennukeid täis ja tööd tõotas tulla igati palju. Oodates tunnikese ja teise ja kolmandagi, otsustasid lennukid maanduda ja parkida ennast teisele perroonile ja minul vaba öööööööö... kabinet korda ja tuppa minema. Kuna esimene lennuk oli plaanis hommikul kella 7 me paiku siis võimalus rahulikult magada kuni hommikuni. Kuid siiski ei saa ju olla midagi nii ilusat ja muretud...hommikul 4.30 kutsuti mind lennuväljale, ma muidugi suure jooksuga autosse ja minekut. Vahepeale mahtus veel muidugi väike õnnetus ka. Autoni joostes jäi vasaku saapa pael parema saapa konksu külge kinni ja ma olin ninali maas. Tulemuseks siis vasaku käe marrastus mitmest kohast, sinikas parema lajal ja muhk nagu sarv paremal kulmul. Seega tekkis selline tunne nagu mingi laps ole, kes korralikult oma saapapaelu kinni ei pane ja ninali kukub. Pole hullu kojuminekuks paraneb ära.