CIEP 2008

Teekond võistlustele minekuks algas üle kivide ja kändude. Varjud millega võistlema läksime, saabusid alles reede hommikul. Umbes 4 h rasket tööd: olidki komplekteeritud ja pakitud kogu kama. Kuna kamad olid täiesti uued, siis pakkimine sujus super hästi. Hea meeldetuletus üle pika aja. See aasta olen oma eelmise aasta pakkimisnormi juba ületanud ja tööd tundub veel olevat. See selleks...tagasi teemasse.
Peale varjude pakkimist jäi mulle 1 h vaba aega, et kodus ära pakkida kogu kola, mis vaja peaks minema. Kohtusime uuesti klubi ruumides ja seadsime suuna sadamasse. Pileteid broneeritud ei olnud, kuna varjude saabumist moment oli küsitav. Läksime elavasse järtsu ja sinna me ka jäime. Polnud midagi teha kui suund Poola poole. Poola jääb ikka Poolaks. Midagi seal muutunud ei olnud. Teekond muutus lihtsamaks Saksamaal kui kasutada sai kiirteed. Õhtuks jõudsime ööbimiskohta, korrastasime vormid ja loomulikult jalgpall. Järgmine päev läbisime Saksamaa, Hollandi ja jõudsime Belgiasse. Kohale jõudsime plaanitust varem. Kola tubadesse ära ja võike tutvustav ringkäik territooriumil. Pubis vaatasime teiste meeskondadega jalgpalli Itaalia- Hispaania. Loomulikult enamus elasid kaasa Hispaaniale, mina aga Itaaliale. Isegi omakeskis vedasime õlleklaasi taga kihla, et kui Itaalia saab võidu, siis ma tõusen keset saali püsti ja karjatan rõõmust. Kahjuks seda ei juhtunud.
Hommik algas avarivistusega. Ametlik avamine toimus kooliülema poolt. Kohale tuli 9 võistkonda kes kõik ihaldasid auhinnalist tulemust. Peale rivistust toimus ümmarguse varju koolitus ja briifingud. Peale lõunat alustasime kohe kandiliste varjude täpsusmaandumisega, kuna ilm soosis kõrgelt hüppamist.

1. võistlus - täpsusmaandumine kandilise varjuga.
Maha märgiti 5 ringi ja iga võistleja pidi maanduma ühte ringi võimalikult keskele. Ringi raadius oli 5 m ja punkte jagati vastavalt sellele, mitu cm keskkohast eemale läksid. Lennumasinaks seekord siis skyvan, lahe trollibuss. Mina läksin alati viimasena välja. Saime teha ühe proovihüppe ja 2 võistlushüpet. Aga sellel alal me eriti ei hiilanud. Probleem selles, et vähe praktikat ja võõrad varjud. Kahjuks ei saanud me ma varjudega hüpata, sest kohustuslik avamisautomat oli puudu. Seega anti meile kasutada Belgia teami varjud. Tulemus ei olnudki nii halb kui kartsin. Selle võistluse lõpptulemus oli eelviimane koht.
Teine päev. Hommikusöök ja hea ilma tõttu alustati kohe ümmarguste hüppamisega.

2. võistlus - täpsusmaandumine ümmarguste varjudega.

Taevasse lennutas meid suur balloon. Ballooni ll oli korv kus võistkond pandi ja vintsiga lasti kogu krempel üles. Kõrgus 300m, vari MI... Teami kapten viskas välja siki (selline paberilint, agu wc paberi rull) välja ja kogu meeskond pidi 100m raadiusesse maanduma siki maandumiskohast. Esimene proovihüpe läks nässu. Tuul oli väga vale. Võistlushüppeid sai teha 2, millest esimene oli väga hea tulemus, teine läks nässu. Kahjuks meie kehakaalud ei võimaldanud nii kiirelt maha tulla, et tulemust parandada. Kokkuvõtteks olime 4. kohal.
Kolmas päev.

3. võistlus - automaat relvast ja püstolist laskmine. Loositi igale võistkonnale oma kast relvadega ja viidi läbi kiire koolitus. Selleks hetkeks oli minul päris halb olukord. (reedel läks silma mingi sodi ja valutas võistluse lõpuni) Kuna parem silm väga valutas ja ei näinud oma sihtmärki, siis tekkis hirm. Esimene laskmine 200m automaadist. 5 lasku sisselaskmiseks ja 10 tulemuste peale. Pimesi lasetes läks see üllatavalt hästi. Tulemus oli 39, kõik märklehes. 10 padrunit pidi 2 minuti jooksul ära laskma. Järgmiseks sama harjutus 100m tiirus ja tulemus oli sama. Viimaseks kõige hullem 25m ja püstol. Kohalike jutu järgi, olevat see kõige halvem relv millest lasta täpsust. Täpsusrelv viskamiseks pidi see olema ideaalne. Minu tulemus oli 25 punkti. Laskmine toimus põlvelt ja toelt. Kahjuks selliste tulemustega pidime selle võistluse viimase kohaga leppima.
Neljas päev. Viidi hommikul väga vara meid bussidega metsa. Mets oli hõre aga maapind oli kanarbikku ja mättaid täis. Rohi mulle rinnuni.


4. võistlus - orienteerumine. Raske. 18 punkti ja enamus aukudesse ära peidetud. Maastik füüsiliselt minu jaks väga raske. Eksimusi ei olnud punktide võtmisega eriti aga joosta ei jaksanud. 7 km tõkkejooksu pole võimalik teha. Kui polnud kanarbikku siis oli lahtine liiv. Individuaal arvestuses tulid eestlased 1. kohale. Päev oli väsitav aga see ei takistanud õhtul freefall hüpet tegemast. 4 km ja karjaga välja - cool. Õhtul siis kui jõudsime pubisse, käis pidu täies hoos. Teemaks "rahvasteõhtu", iga riik pakkus oma maa spetsialiteeti. Eestlased tõid 3 kasti õlut.

Viies päev. Minu õuduste unenägu - ujumine. Viidi jälle kuhugile teise linna otsa basseini. Välibassein aga vesi õnneks soe.

5 võistlus - takistusujumine vormis. Kõigile jagati Belgia armee laiguline vorm ja kahjuks kõik suurused osutusid mulle väga suureks. 50m ujumist ülevalt ja alt takistusi. Peakas vette, üle esimese takistuse, teiselt takistuselt alt, altpoolt 2m pikkust takistust ja siis vaja ronida 0,5 m kõrgusele paltformile (võimatu), viimase takistuse alt. Karta oli, et ma selle harjutuse läbimisega eriti head klassi ei näita. On vähemalt teada, mis aladel trenni tuleks teha.
Õhtu lõppes rivistuse ja grillipeoga. Kahju lahkuda sellisest lahedast seltskonnast, aga ees ootas meid Saksamaa, Taani ja Rootsi. Laupäeva öö veetsime laeva kabareebaaris.
Minu silma olukord lahenes. Peale orienteerumist üks baarmen soovitas mingit kreemi silma panna. Meditsiini tüüp tõi selle rohu ja pani seda silma. Mõne aja möödudes paranes olukord kõvasti. Iga päev ühe korra panin seda kreemi omale silma ja pühapäeva hommikuks oli silm täiesti terve.
Järgnevatel päevadel tegevust mul jagub, tuleb ära sorteerida kõik need pildid, mis kokku kogusin nende päevade jooksul.