julge hundi rind on... haavleid täis

jah nii ma nimetaksin. Nädalavahetus oli pööraselt arenemisrikas. Kuna Tartu maraton oli, siis sai veedetud aega Lõunaosariikides. Pühapäeva hommikul pisut peale 10.00 olin mina juba Kuutsemäel lumelauaga oma jätkusamme tegemas. Mäel oli vähe rahvast ja tõstukite rada ka ok. Mida muidugi õhtul ei saanud mitte öelda. Suur katsumine jälle ees, mäe tippu jõudmine. Sättisin ennast tõstuki juurde ja nii ma läksingi. Esimene ring sai lihtsalt soojenduseks tehtud ja edaspidi läks karmiks kooliks. Hakkasin oma väljamõeldus ukerdamist aretama. Nii ma lõpuks alla spiraalitasin ja uus väljakutse juba olemas. Nimelt pidin ma proovima mäest alla laskumist otse ja pisut lainetada tagumise ja esimese kandi peal. Kiirus läheb ikka siga kiireks ja siis tuleb hirm, kaob raskus esimeselt jalalt ja.....korralik kolar. Paraku on inimene selline loll (vähemalt mina), kes alla ei anna ja proovin uuesti...uuesti...uuesti ja kuni enam ei taha. Ei taha saada haiget. Kukkusin ikka korralikult vasakule kannile, et tunnen siiani. Valu oli selline nagu keegi virutaks vasaraga terve Tartu-Tallinna maantee vastu ÄÄÄÄsi.