Parasummer 2011 vol1
Üks parimaid viise kuidas veeta puhkus - on langevarjutades. Seda olen ma teinud see aasta juba 5 nädalat kogu suve peale. Tulemas on veel pisut langevarju puhkust aga nüüd siis sellest viimasest mis oli.
Kui aus olla siis selle nädalaga kogesin ja õppisin rohkem kui kogu oma langevarjuriks olemise jooksul . Kõige tähtsam mis ma õppisin oli see, et MA PEAN ISE ENNAST ROHKEM USALDAMA. Kui on olemas usk endasse siis ei peata miski enam mind.
Hüppeid sai tehtus siis kokku 25. Kõik hüpped on ka kaamerasse jäädvustatud, väljaarvatud 2 hüpet. Kuna headjami puhul sinna lennukisse ma ei riskinud kaamerat ja teine hüpe läks kaduma, kuna kaamera jooksis kokku.
Olen väga rõõmus ja tänulik LupusEst teamile, kes andsid võimaluse nende hüppeid filmida. Kui aus olla siis oli ikka pisut hirm ka nahas...polnud kindel kas jääb peale ja kuidas. Paari hüppega sai asi paika timmitud ja nüüd siis vaja arendada veel pisut agressiivsemat lendamist. Kokku sain siis 4 hüpet tehtud nendega.
AFF level 1-2 ja 5-7. Esimene hüpe Level 1 õpilane maapeal tegi hea soorituse aga kui õhku jõudis siis freezis nii kinni, et kohe üldse ei liigutanud ennast enne avamiskõrgust. Olin reservpoolel ja peale väljahüpet proovisin õpilasele näidata, et kõik on ok!...tundus, et ta sai sellest aru kuna pööras ka pea paremale poole. Järgmisena mina ja Kaic proovisime talle käemärkidega selgeks teha, et ta alustaks avamisharjutust... Vehkisime rusikaga mõlemalt poolt nii kus jaksasime - ei midagi. Kaic proovis sikutada õpilase kätt ja mina pisut lükata endapoolset kätt - ei midagi. Proovisin ka karjuda talle kõrva, et ta alustaks oma harjutust - ei midagi. Lõpuks kui õpilane oma näo minu poole pööras siis oli näha, et tal oli ninast välja tulnud hulgim tatti ja see oli ühtlaselt näole laiali lennanud :)
Kõrgusel 1700m lihtsalt õpilane võttis ja viskas lahti varju.
level 2 hüpe tuli väga ilus ja mingit probleemi tema tegevuses ei näinud.
Järgmine õpilane pidi level 5-7 mulle ette näitama. Siuhti uksest välja. ja kui õpilasele ette lendasin siis ehmatasin pisut ära. Kuna õpilasel oli suu nii pärani jaht, et oleks isegi võimalik aluspükste värvi sealtkaudu tuvastada. Seda pilti nähes jooksis peast kohe mõte läbi, et kas tal on raske hingata õhus, et ta sedasi on. Õpilase seletus oli siis järgmine: "see oli nii äge!"
Ja sedasi siis 2 järgmist hüpet ka.
downsize´mine. Kuna mul on juba üks jagu hüppenumbrit ja 120 ruutjalga spectre on minu kehakaalu kohta ikka päris suur siis võtsin ette ka väiksema kuplikatsetuse. Esmalt panin siis Factor110, mis nii väga ei erinenud minu Spectrest. Harjumispärase seitsme toru asemel oli üheksa toru. Siiski eelistan oma Spectret, kuna kaugelt ära tulla on palju suurem lootus. proovitud sai ka Rage97. See oli veel ebamugavam kui Factor. Esiteks jäid tal äärmised torud kinni ja siis veel jäi slaider ka üles. Enne kui kuhugile lendama sai hakata, pidid pisut võitlema. Paar tugevamat lööki vastu vabasid otsi ja oligi lahendatud olukord. Selle kupliga ei saanud üldse mingit vahemaad läbitud kui olid alla tuult avanud, sellest tulenesid ka minu 2 maandumist kiirendusraja keskele.
FS3 - panime kokku ka siis oma teami, millega tegeleda. Mina, Piilu ja Eva (kaamera Tanel). Teami nimeks sai kogemata PLONDID. Tulime esimest korda kokku ja hüppasime lennukist alla. Mitte väga suureks üllatuseks oli meie kukkumiskiirused enamvähem samad ja lendamisega probleemi ei olnud. Kokku oli vaja sooritada siis 3 hüpet, esimene oli kerge, teine oli enamvähem aga see kolmas oli ikka paras pähkel. Üli super lahe võistkond ja väga mõnus oli koostööd teha. Oma hüpetega katsusin siis organiseerida selliselt, et jääks ka mingi õppemoment ka sisse. Eva oli õpilase staatuses ja loodan, et ta sai sealt nii mõndagi. Lõppkokkuvõtteks oli väärikas 2. koht.
Speedstar - selle võistluse teamis olin kaameranaise rollis. Peale stari kokkutulemist keerati mõned punktid, siis tehti üks rong ja hakati träkkima. Mina lendasin siis selle rongi ette ja katsusin altpoolt saada seda peale. Kahjuks oli kaamera nurk pisut vale ja ei saanud sealt midagi suurejoonelist.
Kokkuvõtteks siis 1. koht.
Fun jump - selleks panin selga seeliku ja keerutasin lennuki uksest koos Antoniga valsirütmis välja. Mis hiljem juhtuma hakkas on ainult mälupiltidesse salvestatud, kuna polnud kaasas eraldi kaamerameest. Minu kaamera oli pisut liiga üles filmitud ja Antoni kaamerast ei olnud midagi näha. Oli väga naljakas ja külm ei olnud, hoolimata sellest, et olin päevitusriietega.
http://www.manonet.ee/gallery2/v/kertu/Parasummer2011/?g2_page=2
Kui aus olla siis selle nädalaga kogesin ja õppisin rohkem kui kogu oma langevarjuriks olemise jooksul . Kõige tähtsam mis ma õppisin oli see, et MA PEAN ISE ENNAST ROHKEM USALDAMA. Kui on olemas usk endasse siis ei peata miski enam mind.
Hüppeid sai tehtus siis kokku 25. Kõik hüpped on ka kaamerasse jäädvustatud, väljaarvatud 2 hüpet. Kuna headjami puhul sinna lennukisse ma ei riskinud kaamerat ja teine hüpe läks kaduma, kuna kaamera jooksis kokku.
Olen väga rõõmus ja tänulik LupusEst teamile, kes andsid võimaluse nende hüppeid filmida. Kui aus olla siis oli ikka pisut hirm ka nahas...polnud kindel kas jääb peale ja kuidas. Paari hüppega sai asi paika timmitud ja nüüd siis vaja arendada veel pisut agressiivsemat lendamist. Kokku sain siis 4 hüpet tehtud nendega.
AFF level 1-2 ja 5-7. Esimene hüpe Level 1 õpilane maapeal tegi hea soorituse aga kui õhku jõudis siis freezis nii kinni, et kohe üldse ei liigutanud ennast enne avamiskõrgust. Olin reservpoolel ja peale väljahüpet proovisin õpilasele näidata, et kõik on ok!...tundus, et ta sai sellest aru kuna pööras ka pea paremale poole. Järgmisena mina ja Kaic proovisime talle käemärkidega selgeks teha, et ta alustaks avamisharjutust... Vehkisime rusikaga mõlemalt poolt nii kus jaksasime - ei midagi. Kaic proovis sikutada õpilase kätt ja mina pisut lükata endapoolset kätt - ei midagi. Proovisin ka karjuda talle kõrva, et ta alustaks oma harjutust - ei midagi. Lõpuks kui õpilane oma näo minu poole pööras siis oli näha, et tal oli ninast välja tulnud hulgim tatti ja see oli ühtlaselt näole laiali lennanud :)
Kõrgusel 1700m lihtsalt õpilane võttis ja viskas lahti varju.
level 2 hüpe tuli väga ilus ja mingit probleemi tema tegevuses ei näinud.
Järgmine õpilane pidi level 5-7 mulle ette näitama. Siuhti uksest välja. ja kui õpilasele ette lendasin siis ehmatasin pisut ära. Kuna õpilasel oli suu nii pärani jaht, et oleks isegi võimalik aluspükste värvi sealtkaudu tuvastada. Seda pilti nähes jooksis peast kohe mõte läbi, et kas tal on raske hingata õhus, et ta sedasi on. Õpilase seletus oli siis järgmine: "see oli nii äge!"
Ja sedasi siis 2 järgmist hüpet ka.
downsize´mine. Kuna mul on juba üks jagu hüppenumbrit ja 120 ruutjalga spectre on minu kehakaalu kohta ikka päris suur siis võtsin ette ka väiksema kuplikatsetuse. Esmalt panin siis Factor110, mis nii väga ei erinenud minu Spectrest. Harjumispärase seitsme toru asemel oli üheksa toru. Siiski eelistan oma Spectret, kuna kaugelt ära tulla on palju suurem lootus. proovitud sai ka Rage97. See oli veel ebamugavam kui Factor. Esiteks jäid tal äärmised torud kinni ja siis veel jäi slaider ka üles. Enne kui kuhugile lendama sai hakata, pidid pisut võitlema. Paar tugevamat lööki vastu vabasid otsi ja oligi lahendatud olukord. Selle kupliga ei saanud üldse mingit vahemaad läbitud kui olid alla tuult avanud, sellest tulenesid ka minu 2 maandumist kiirendusraja keskele.
FS3 - panime kokku ka siis oma teami, millega tegeleda. Mina, Piilu ja Eva (kaamera Tanel). Teami nimeks sai kogemata PLONDID. Tulime esimest korda kokku ja hüppasime lennukist alla. Mitte väga suureks üllatuseks oli meie kukkumiskiirused enamvähem samad ja lendamisega probleemi ei olnud. Kokku oli vaja sooritada siis 3 hüpet, esimene oli kerge, teine oli enamvähem aga see kolmas oli ikka paras pähkel. Üli super lahe võistkond ja väga mõnus oli koostööd teha. Oma hüpetega katsusin siis organiseerida selliselt, et jääks ka mingi õppemoment ka sisse. Eva oli õpilase staatuses ja loodan, et ta sai sealt nii mõndagi. Lõppkokkuvõtteks oli väärikas 2. koht.
Speedstar - selle võistluse teamis olin kaameranaise rollis. Peale stari kokkutulemist keerati mõned punktid, siis tehti üks rong ja hakati träkkima. Mina lendasin siis selle rongi ette ja katsusin altpoolt saada seda peale. Kahjuks oli kaamera nurk pisut vale ja ei saanud sealt midagi suurejoonelist.
Kokkuvõtteks siis 1. koht.
Fun jump - selleks panin selga seeliku ja keerutasin lennuki uksest koos Antoniga valsirütmis välja. Mis hiljem juhtuma hakkas on ainult mälupiltidesse salvestatud, kuna polnud kaasas eraldi kaamerameest. Minu kaamera oli pisut liiga üles filmitud ja Antoni kaamerast ei olnud midagi näha. Oli väga naljakas ja külm ei olnud, hoolimata sellest, et olin päevitusriietega.
http://www.manonet.ee/gallery2/v/kertu/Parasummer2011/?g2_page=2
posted by Kertu @ 13:06
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home