siiras rõõm...

Selja taha on jäänud 2 ja pool nädalat kiiret elutempot. Jõudsin vahepeal käia ära Prantsusmaa lõuna osas ja ka kiire koolinädal on läbi.
    Prantsusmaal sai käia võistlustel, mina ei võistelnud... olin lihtsalt toetav element. 5 päeva mööda võistlusi ringi jalutades ja omadele kaasa elades, jäi minu Kribu tahaplaanile. Viimasel pidustuste õhtul, said enamus üllatuse osaliseks, et ma 18 nädalat rasedana jaksan joosta ja majandada ringi mööda DZ. Tore oli saada siiraste ja rõõmsate soovide osaliseks. See kuidas suured "rambo mehed" sulasid ja nende silmad läksid särama kui nad rääkisid oma lastest ja hetkedest, mida nad ei ole nõus kunagi unustama. Tore on kohata selliseid inimesi. Kingituste jagamise ajal sai Kribu ka kingituse.

    Loomulikult Kribu andis endast ikka täiega märku, selline rokkimine käib päevast päeva. Ka see on tunne, mis vägagi meeldiv, justkui ta suhtleks minuga. Kui olen kuri ja pahane, siis ikka hakkab puksima, et meelde tuletada - kõik on hästi. Kui olen rõõmus siis siputab ikka päris korralikult... Küsisin ämmakalt, "et kas see on ikka ok kui ta nii palju siputab?" vastuseks sain: "on küll, sa ise ka ju ei püsi paigal. Oled ise rahulik siis on pisike ka rahulik ja kui ise ringi sebid siis on temal ka energiat palju."