Imeline hommik

Freia-Mia aratas mind üles nagu alati - hellitades. Pai ja musi põsele... ja siis puges see väike põngerjas mulle kaissu just selliselt nagu ta pandi mulle 7 ja pool kuud tagasi kõhule. Tudukombe oli juba seljast ära kistud ja sealt ta tuli... Pisikene marakratt ronis mulle kõhu peale, keeras ennast kerra sinna ja hakkas "mopsuma - tissuma". Vaatepilt oli nii armas ja see tunne, see kordus taas. 7 kuud tagasi oli ta muidugi oluliselt kergem ja pisem seal kõhu peal keras. Aga nu jah sellised hetked on küll seda väärt, et neid ikka ja jälle kogeda ja enda südames hoida. Vaadates F-M seal keras uinumas siis tekib küll küsimus - Kuidas see aeg nii kiirelt läheb? Juba nii suureks kasvanud ja juba nii asjalik?
   Lisaks paljudele muudele uutele oskustele on selgeks saanud iseseisvalt istumine. See tundub nii lahe, et laps enam üldse pikali olla ei taha.
   Tumedad titajuuksed on ka muutunud heledateks kiharateks ja raamatutes teab täpselt kus on kutsu AuAu. Rõõm on olla sellise tegelasega kodus ja näha kuidas toimub arenemine kookonist - roomik.... (enne kui F-M põrandale panen, siis käin ise käpukili põranda läbi, et maasolevad alates mm suurused sodid kokku korjata. Kuid siiski on tema silmad teravamad ja ta leiab ikka midagi mida üles korjata)