nädalane progress

Veetsime Freia-Mia ja teiste toredate hipidega nädalakese Saaremaal Parasummerdades. Ilmadega vedas tohutult, kui aus olla siis vedas üldse kõigega terve see nädal. Freia-Mia tegi arengus suure sammu edasi ja sain minagi õppetunde, mis mind muutis enesekindlamaks ja targemaks. Hipilas jagasime tuba Nurriga ja meie elukorraldus oli väga hästi korraldatud. Kui on öö siis kõik magavad (Freia-Mia ka). Olen väga uhke oma tütrekese üle, et ta oskab olla seltskonnas väga hea laps, sealjuures jäädes iseendaks. Terve selle nädala jooksul, pole mul mitte ühtegi kaebust ega etteheidet talle teha... ta on lihtsalt võrratu väike tegelane. Hipilas oi lastele (peale Freia-Mia oiseal veel 2 last. kõik umbes samaealised) pandud bassein, kus väikesed tegelased ennast käisid jahutamas ja veesõda pidamas. Freia-Mia oli bassus pisut ettevaatlik ja tahtis, et ma oleksin käeulatuses. Aga sellest meres möllas täiega. Tegime ka mõne merepäeva endale, et ehitada liivalosse ja sulistada soolases vees.
   Lennuvälja elu oli lastele väga lahedaks tehtud. Selle eest suured tänud Veelale kes on selle oma "südameasjaks " võtnud. Lastele oli varjualune, minubassein, batuut, palju mänguasju ja toredad mängukaaslased.
   Langevarjutamisega sain ka tegeleda, seda küll mitte väga palju aga hea algus siiski. Siis kui mina oma esimesele hüppele läksin usaldasin südamerahus Freia-Mia Nurri hoolde. Oli küll pisut teine tunne minna ilma lapseta aga samas oli süda rahus, et preili on heades kätes. Hüppamine sujus hästi. Kui aus olla siis isegi väga hästi. Polnud ju praktiliselt üle 2 aasta hüpanud ja sai kohe soojenduseks proovida teha 7-way paaripunktine hüpe. Väga hästi tuli välja... langevarjundus ei unune, see nagu jalgrattasõit. Maanduma tulles Freia-Mia ootas mind juba maandumisplatsil ja puges sülle. See on nii hea tunne kui sind oodatakse ja nii siiralt sülle poetakse ja tehakse musi ja kalli. Tunne millest ma ei loobuks kunagi. Peale igat hüpet oli varjupakkimise kord. Selega aitas Freia-Mia mind hoolega. Algul istus ranitsa peal raskuseks ja pärast mängis meduusi palliga. Näitasin talle "pinni", peale mida vaatas ta seda hetke ja siis otsis minu kaelas oleva "pinni" välja ja pani need kõrvuti. Nii tähelepanelik. Nu ja kui ma kõhuli kuplist õhku välja surusin, siis aitas ka õhku välja suruda, istudes kupli peale. Kui kummis olid kinni pandud siis leidis ta maast ühe kummi ja üritas seda ümber troppide panna. Kõige lõpuks proovis tõmmekat klapi alla panna ja sellega klappi sulgeda. Päeva teisel hüppel oli Piilu Freia-Miaga, kõndisid mööda kollast joont ja kui ma maanduma tulin siis Freia-Mia näitas näpuga minu suunas ja hüüdis: "emme". Esimese tõusu ajal oli Nurr õpetanud, et roosa varjuga tuleb emme. Olen südamest tänulik kõigile kes Freia-Mial silma peal hoidsid kui mina hüppasin. Neljapäeval proovisime Eesti naiste rekordit teha, aga kahjuks jäi napilt puudu. Pole lihtne kui 12 naist taevas ringi lendavad. Oma sooritusega jäin väga rahule. Olen uhke oma soorituse üle.
    Oli ka raskeid hetki sel nädalal. Liikvel oli kõhuviirus ja ei jäänud meiegi sellest puutumata. Reedel Freia-Mia oksendas terve päeva ja laupäeval oli minu kord. Õnneks lasti mu haige olla ja põdeda, tütreke oli väga mõistev ja veetsime palju aega magades. Kõige parem ravi on ju teadagi, et uni.
    Meie programmi mahtus veel "Merepäevade" laada külastus ja Muhu muuseumi külastus ning tagasi tee põikasime veel Haapsalust "Pitsipäevadelt" läbi. Suurt populaarsust võitsid meie titemütsid muhukate töötoas.
    Peale nädalast hipielu hakkas Freia-Mia potil käima. Ise küsib potile. Hammaste pesemine on jälle moodi läinud ja ma ei pea hambaharjaga mööda elamist last taga ajama. Sõnavarasse on lisandunud MIA, kinni, nohh, juua, õue...
   Lennuväljal õppis vee selgeks selle, et kui langevarjud tulevad siis tuleb näpuga näidata ja hüüda:"issi". Teised lapsed ju tegid sedasi, nii siis minu oma ka. Kuigi ma arvan, et ta ei tea mis see sõna ISSI tähendab.