Täna oli päev kui oleks tahtnud hommikul voodist mitte välja tulla. Sellistel päevadel tahaks teki üle pea tõmmata ja kogu maailma eest peidus olla.
   Öine uni oli painav nii minule kui ka Freia-Mia. FreiaMia sonis rohkem kui ühe korra a öösel ja kuna ta on mul kaisukas siis magas terve öö nii kaisus kui veel olla sai. Terve päev otsustas ta lihtsalt nutta. Suure vaevaga panin ta riidesse ja läksime õue, lootes et värske õhk parandab tuju. Õues peale und hakkas sama trall jälle pihta. Kuna mina ise olin täna kurb siis ainuke seletus sellele on see, et minu meeleolu peegeldus lapses. Mis siin ikka salata, on kogu selle kurbuse põhjustajaks keegi kes oma käitumisega teeb teadlikult haiget minule ja kahjuks ka lapsele. Sellistes olukordades on minu ülesandeks kõike seda selgitada ja jääda oma jõusse ja väesse. Üks asi on kindel, oma tütart olen ma valmis kaitsma sellistes olukordades nagu emalõvi. Oma tütrele olen lubanud, et mitte keegi ei tee talle haiget ja armastus mida ta jagab tuleb usaldusega ära teenida.
      Kogu sellele keerulisele olukorrale eelned muidugi väga tore päev Freia-Mial, sai tundma kahte väga toredat ja hoolivat inimest. Meid külastas Markus oma emaga ja Freia-Mial oli lõbu laisalt. Alguses tantsis ta pika tantsu külalistele, järgnes kerge võimlemiskava, klaverikontsert ja siis läks mänguks. Leivakoorukite söömine oli eriti naljakas. Freia-Mia jälgis hoolega (silm ka ei pilkunud) mida suurem ees tegi ja siis tegi kõik järgi. Kõigepealt lakuti leivakoorukilt maitseaine maha ja siis leib suhu. Poisil oli palju suurem suu ja sinna mahtus terve leivakooruk aga Mia jõudis ainult ühe ampsu võtta selle ajaga. Poiss võttis uue leiva ja Mia loomulikult ka. Minu taldrikusse oli kuhjatud leivakoorukid millest oli võetud ainult üks amps. Peale mida näitasime ette ka oma akrobaatikakava.