Mazar - I - Sharif

Laupäeva hommikul tegi Belgia C 130 piloot ettepaneku, et nendega kaasa lennata. See oli liiga hea pakkumine, et mitte nõus olla. Vajaminev varustus lennuks oli: pass, soojad riided, kaamera ja hea tuju. Kõik oli olemas...tuju oli muidugi üli hea. Kokkulepitus kellaks sai siis ennast kohale veetud lennuki juurde ja tehti väike briifing. Räägiti ära siis peamised asjad, et kui midagi juhtub, kuidas tegutseda vastavalt olukorrale. Minu istekoht oli kokpitis navigaatori toolil. Muidugi oli antud luba ka seista. Näidati ära kohad kust kinni hoida maandumise ja stardi ajal. Seismiseks parim koht oli kapteni seljataga akna all. Väga hea koht pildistamiseks. Pilte hakkasin juba varakult tegema. Lennukile laeti peale kogu varustus ja inimesed. Üheks reisijaks oli isegi koer. Kui inimesed peal, käivitati mootorid. Algas siis lend sihtkoha poole, ruleerisime rajale ja lendu. Tunne oli täitsa hea, polnud ju nii kaua lennata saanud. Isegi väike ärevus oli sees. Kogu ümbruskond tundus nii väike ülevalt vaadatuna. Raja otsas olevad mäed ei olnudki nii lähedal kui maapealt vaadatuna, päris kaugel teised. Aga palju ilusamad kui algul arvasin. Lumi sädeles päikese käes ja väga väga ilus oli. Tundsin kuidas ma muutusin jälle vabaks nagu lind, see on ülimalt hea tunne kui saab lennata. Võiams vaade avanes siis kui lennuk tegi järskusi pöördeid ja kõrguse kogumisi. Klõpsisin pilte igal võimalikul hetkel. Mäed on nii erinevad ja lennata kohas kui ei tundu olevat lõppu mägedel – super. Vähehavaal hakkasid lumised mäed vahelduma punaste mägedega.
Maastik muutus tasasemaks ja kaugelt paistis rohelust. Meie lendamise suund oli pistu põjha poole aga ilma muutus ilusamaks. Rohetavate orgude vahel looklesid teed, jõed ja oli näha ka mõningaid maju. Sealne lennuväli oli väga väike ja vähe asustatud. Teenistuses olid ainult saksa personal. Isegi “follow me” auto oli naljakas. Mingi vana ja logisev auto, kuhu oli kollane vilkur peale pandud ja vineerile joonistatud “follow me”. Kui kaup ja inimesed olid maha laetud siis toimusid ettevalmistused tagasilennuks. Kohapeal sai pilte tehtud ikka päris palju. Tagasilend toimus väga lähedalt mägede vahelt. Vaatepilt oli nagu muinasjutus ja proovisin igat hetke jäädvustada. Aga see oli midagi sellist mida sõnadesse ei pane ja veel raskem seda kirjutada. Päike paistis vastu ja muidugi töötles mu nägu pisut, õhtuks olin punane nagu “keeduvähk”. Tagasilend möödus väga kiiresti ja kahju oli kohe näha lennuvälja. Oleks tahtnud veel õhus püsida. Aga nagu teada kõik hea asi lõppeb kunagi. Nii ka seekord, tuli pilvedelt alla tulla ja tagasi reaalsusesse ja igapäeva rutiini.
Maandumisel “Torn” juhendas lennuki perrooni poole ja ütles:” jälgige Follow me autot”...mille peale piloodid vastasid: “Follow Me Girl on meil päris käega katsutaval kaugusel”. Sellele repliigile järgnes muidugi naeru päris pikaks ajaks. Lõpuks kui lennuk oli pargitud ja kogu träni maha veetud, siis tegin veel pilte meeskonnast ja lennukist. Üldiselt on väga vähe vaja, et olla õnnelik ja oma olemine huvitavaks teha. Pilte sai kokku tehtud ligemale 250 ja enamus on täiesti head. Lähipäevil katsun oma galleriisse üles panna.