Minu järjekordne lend taevasse

Seekord siis kasutasin selleks Itaalia helikopterit. Juba ammu ma rääkisin ühele vägale heale sõbrale, et ma tahan lennata nende helikopteriga. Ega see nii lihtne ei ole ka, et võtad ja lähed...kuna nad lendavad ainult lende millele on kindel ülesanne. Lahinglennule on raske ennast kaasa sokutada. Aga asjad hakkasid liikuma selles suunas, et mind kaasa võtta. Esiteks siis kopterite kõige kõrgem nina tahtis teada, et kas Eesti on ikka NATO liige. Kui ei siis poleks lootust lennata nendega...esimene samm oli siis tehtud. Järgmiseks oli vaja teada kas on tühja kohta nende kopteris. Kuna saab võtta ainult 3 reisijat. See muidugi võttis jälle oma aja, aga nuh “lootus sureb viimasena”.
Natukene siis helikopteritest. Need iludused kuuluvad Itaalia Navy ´le. Kaugelt vaadates väikesed aga kui lähedale minna siis päris suured teised. Relvastatud, relvadeks on siis 2x MG-3. Mõlemal pool kopterit siis, lennatakse lahtiste tagumiste ustega. Meeskonnas on siis kapten, teine piloot ja 2 gunner´it. Teostavad siis veel lisaks patrulllendudele medivac lende.
Nii siis ma ootasingi iga jummala päev oma lendu, kuna juba nende suus ülemus ütles mulle, et jah on olemas luba lennata. Minu kasuks rääkis see, et olen ise ka lendavast meeskonnast ja on aimu mida tähendab helikopteriga lendamine.
Õhtul magama minnes öeldi mulle, et äkki homme saad lennata, 50-50 võimalus. Laupäeva 3.02.07 hommikul kell 9.00 koputas keegi närviliselt minu toa uksele...ma hüüdsin koputaja sisse, kuna oli lootust saada häid uudiseid. Nu ja sealt need head uudised tulidki: “ if you want to fly, hurry up you have 30 minits and we waiting you helipath 3.” Teist korda ma ei lasknud omale enam seda öelda. Kraapisin omale riided väga kiirelt selga ja vajamineva varustuse haarasin käeotsa. Selleks oli kuulivest, püstol ja kaamera. Ilmaga muidugi ei vedanud. Ilm oli pilves ja nähtavus halb. Aga ega ma sellepärast lennust saanud loobuda.
...tehti väike briifing, juhul kui juhtub midagi, mis siis teha ja olingi valmis taevasse tõusma. Mina asusin tagumises kopteris. Alati lennatakse kahe kopteriga. Lennu kestvus ei olnud eriti pikk, umbes 30 minutit, kuna ala mida kontrolliti oli lähedal ja mitte eriti suur. Lähedal Kabuli linnale, mägede vahel väiksemat sorti küla. Terve lennu katsusin teha pilte, väga raske pildistada kui kõik väriseb, aga midagi siiski sain.
Kuna lend toimus lahtise uksega, siis oli päris jahe lennata. Tuul puhkus otse silma, pole harjunud tuult näkku saama siis olid pisarad kohe väljas. Aga see oli ainult alguses, inimene harjub kõigega...tunne oli jällegi üllatavalt hea ja...pärast seda väga õnnelik. Olin kohe nii õnnelik et andsin kaptenile põsemusi. Peale ida tulid kõik kohalolijad ja nõudsid põsemusi. Siis tabasin, et on viimane aeg jalga lasta ja oma raskevarustus maha laadida. Terve päeva olin ikka väga, väga õnnelik...
Minu õnne muidugi hakkasid varjutama kadeduse ja õeluse pilgud. Nimelt üks tsehhi tüdruk, kes on pikemat aega juba lendama tahtnud ja pole senini saanud, on tige. Probleem: “miks tema sai ja mina ei saa...” Õnneks leiti sellele “tigedusele” kiire lõpp. Kuna mõnda aega tagasi vajasid itaalladed abi ja see samane tibi oli saatnud nad “väga pikale teele”, seega oli tema lendamisprobleem lahendatud, ta saadeti “veel kaugemale”...
Järgmiseks õhusõidukiks olen välja valinud prantslaste kopterid. MA TAHAN LENNATA JA ONGI KÕIK...eks paistab... :)