Afganistani lapsed

Nagu kunagi varem mainitud, lapsed on siin väga armsad. Vajavad ainult natukene seepi ja vett. Ega juuksehari ka muidugi paha pole, aga pole hullu. Päeval mil sai linnast jälle käija ja külastada mäetipus olevat kula, oli lapsi palju. Siin ei loe see kui vaene pere on, peaasi,et oleks palju. Lapsi rakendatakse igapäeva töödes, näiteks vee toomine kaevust või väiksema õe/venna kantseldamisel. Veeanumaid kannavad nad pea peal vägagi osavalt. Leidub ka muidugi selliseid tegelasi ka kes istuvad nagu enamus siinsed mehed lihtsalt aia ääres.
Jõudes vaateplatvormile, oli seal palju lapsi, kes mängisid päikese käes sädeleval lumel. Ilm oli küll päikesepaisteline aga külm. Mänguasjaks oli lingu taoline asi, kuhu siis pandi kivi ja seda keeritati täiest väest, et heita kivi kaugustesse. Isegi väikesed poisikesed olid väga osavad selles. Oli päris paar juhust kui nad tahtsid heita seda kivi meie autosse, aga piisas ainult sellest, et teha kuri nägu ja raputada pead. Üleval sai teha palju pilte linnast ja lastest. Enim meeldis mulle üks väike tüdruk. Ta oli nii ilus laps, et silm lausa puhkas teda vaadates. Pisut tumeda nahaga, väga paksude juustegs, suurte pruunide silmadega, pikkade ripsmetega ja väga armsa naeratusega - nagu nuku. Umbes 6 aastane. Korduvalt püüdsin temast pilti teha aga ei õnnestunud. Nii kui kaamera välja võtsin ja temale suunasin, pööras ta selja. Aga siiski sain temast pildi. Üks umbes samaealine poiss oli seal ja tema mõistis inglise keelt väga hästi ja sai temaga räägitud pisut maast ja ilmast. Lõpuks sai siis talle öeldud, et tahan teha pilti selle tüdrukuga, aga öelgu et ta ei kardaks meid. Nu ja lõpuks sain siis selle pildi. Poistele meeldis väga kui neid pildistada. See aeg kui me seal üleval istusime, tuli lapsi aga juurde. Lõpus oli seal ka suuremaid lapsi, küll muidugi poisid kõik aga siiski, tuldi meid uudistama. Minu hele nahk ja blondid juuksed olid neile suureks vaatamisväärsuseks.
Mäest alla liikudes oli siljon võimalust teha pilt kohalikust elust ja muidugi kasutasin ka võimalust. Aken lahti ja pildistama. Jõudes ühe hunniku laste juurde, tahtsid nad vett, kuna taga autos oli hulka veepudeleid, siis ronisin taha, et neile sealt anda seda. Selle ajaga kui ma selja keerasin, näppasid nemad mu päikeseprillid ära. Nii kiirelt käis, et ei saanud arugi. Prillidega tüüp jooksis kaugel juba, aga piisas sellest kui ma tegin kurja näe ja ütlesin: "Give me back. I need my sunglases and they are mine." Peale mida toodi mulle need tagasi, ma ei oleks küll seda uskunud aga nii see oli. See oli muidugi õppetund minule, et mitte jätta oma asju tähelepanuta. Aga siiski on nad väga armsad ja nummid.