Hooaja hüppamine

Muidugi oli suur hirm sees. Lennukis olles istusin üsna närviliselt. Närv tuli sisse sellepärast, et peakuplit oli väga halb pakkida ja ei olnud kindel selle korrektses avanemises. Kuna plaanisin esimese hüppe teha üksinda siis olin viimane lennukist väljudes. Piloot oli kursil valet pidi ja kõik visati välja alla tuult. Mina olin viimane ja siis ma leidsingi ennast kuskilt kaugelt. Tuul oli üle keskmise tugev. Harjutuseks oli lihtsalt kukkuda ja avada vari. Kui varju avasin siis olin ikka väga kaugel teistest ja ei liikunud mitte grammigi edasi oma 120 ruutjalase varjuga. Teekond oli pikk ja hakkas mõnusalt soe. Vabalangemise ja kuplilennu ajal oli ikka kole külm.
Aga selle külma vastu oli ka vastumürk: puhas viin. Õhtul sai siis lällata ja jõmiseda ümber lõkke kuni lõpuks uni silma tuli ja sai telki magama keeratud.
Järgmise päeva hommik oli pisut soojem ja tuulevaiksem. Leidsin kuuri nurga taga täiesti päikselise ja tuulevaikse koha. Isegi päikest sai võtta. Lõpuks kui tõus sai täis siis marss ülesse. Plaaniks oli siis 3 way, kontaktis välja ja stabiilseks ja hoida ühel levelil. Kogu plaan õnnestus ilusti ja võib rahule jääda. Kuplilend oli väga lahe. Sai funnida ja isegi vastu tuult lennata. Lihtsalt suurepärane. Sai ennast siis jälle nakatada selle pisikuga.

Vägagi produktiivne nädalavahetus. Sai pakkida mõne ümmarguse varu ja täitsa soe oli keset seda külma.