Kertukese blogi

kolmapäev, november 21, 2007

2.5 l füsioloogilist lahust otse veeni

Esmaspäeval peale trenni sai kodus telku ees söödud 2 võileivanupsukest (5 aastase Moona-Anethi sõnavarast pärit väljend). Öösel kella 2 paiku kui kogu see mant oli korralikult maos ära laagerdanud, siis algas kogu trall pihta.
Maokrambid - ei olnud võimalik enam ei magada ega üleval olla. Katsetused vägisi oksendamisega olid asjatud. Ei tulnud midagi välja.
Uus katsetus: 1l vett sisse juua, küll siis ajab oksele - asjata.
Nii siis otsustasime, et minna Mustamäe haigla kiirabisse. Hommikul kell 4.50 lebasin ma juba kardinate vahel voodis. Valud kestsid edasi ja kohati läksid aina hullemaks. Õde pani tilguti otse veeni ja hakati seda vett mulle organismi ajama. Nagu öeldud 2,5 l on ikka päris palju. Esimese koti täiega muutusi mu maos ei olnud. Istusin üleval kogu selle aja ja ootasin pingsalt, millal valu järgi andma hakkab. Seda ei juhtunud.
Rahvast liikus palju, pea iga tund tuli uusi patsiente. Kõrval kardina taga oli mingi lõhkise peaga vanamees. Tegelikult ei saanudki hästi aru kes ta oli, aga hääle järgi oletades klassifitseerisin ta meheks. Suur tahtmine oli näha seda verist käkki, et äkki ajab oksele ja saa mina oma olemise kergemaks. Aga kus sa sellega, ei näinud ma midagi ja kergendust ka ei saabunud.
Peale esimest 15 minutit hakkasid sellised külmavärinad mööda keha jooksma, et õde isegi korraks jäi vaatama, aga lisa tekk päästis olukorra. Tunnikese möödudes ei olnud muutust kusagilt poolt tunda minu maos. Mille peale õde süstis otse veeni mingit rohtu. Ei toonud ka see rahu minu maos. Peale esimese koti lahuse lõppemist, tõusin istuli ja minus oli siiski veel optimismi, et enesetunne paraneks. Üsna varsti tuli ka arst vaatama minu seisundit. Kahjuks ei olnud mul midagi meeldivat talle öelda. Otsustati veel panna pool liitrit lahust. Lahuse nimi oli Ringer-Lactat-Braun. Ega rohkem ei oska kommenteerida seda vedelikku. Ootasin järgnevat tegevust istudes, veen valutas ka nii mis kole. Kuna lahus oli otsas siis hakkas mööda kanüüli voolama voolikusse verd ja siis äkki tundsin, et minu kõhus hakkab midagi toimuma. Nimelt ajas oksele ja oksendasin kogu jama välja, peale mida oli valu maost sekundiga unustatud. Aga ega ma siis sellest viimasest 0,5l vedelikust ei pääsenud. Uus kott küljes ja jälle pikali. Seekord tuli isegi uni ja ma täitsa magasin, kui kell 7.00 tuli arst uuesti ja kirjutas diagnoosi. TOIDUMÜRGITUS. 7.30 olid voolikud küljest võetud ja luba koju minna. Kuna ma tundsin ennast normaalselt siis astusin jala kodu poole. 20 minuti pärast olin kodus ja valmis magama minema, kuna uni oli päris suur juba selleks hetkeks. Suur kogus vedelikku minu organismis kindlustas ka pideva wc külastuse. Lõunaks olin välja puhanud ja täiesti tegude valmis. Ees ootasid päeva tegevused: maniküür, objektil käimine ja itaalia keele tund.