viimane nädal

...see venib nagu tatt...
Kui mu asendus kohale jõudis, hakkas väljaõppe protsess pihta. Minu jaoks olid esimesed päevad tihedad, pidin kohu info edasi andma ja uskuge mind, seda oli palju.
Järgmine level oli see, et vaja kogu seda teoreetiline teadmine praktikasse panna. Minu jaoks oli see igav periood, kuna ma ise ei saanud midagi teha - õigemini ei tohtinud.

Kuskilt ma sain ka veel omale viiruse külge. Algas siis see kurguvalu, kinnise köha ja kõige lõpuks nohu ka veel. Kuna nohu tuli ootamatult, ei olnud ma ennast vastavate vahenditega ette valmistanud. Nimelt olid puudu Kleenexi pehmed taskurätikud. Enne kui ma taskurätikuid sain ostma minna, olin oma ninaaluse juba valusaks kratsinud kareda salfakaga. Kiirelt bx-poodi ja päästa mis päästa annab. Taskurätikud täiesti olemas ja kuna see on usa bx siis ikka kõige suuremas pakis...

Kurguvalu on läinud, nohu on kontrolliall aga köhaga ei suuda ma veel rahu teha. Toakaaslasel on arvatavasti selline koblakas ees kui ma öösiti kõhin...aga tänase seisuga ta ei pea seda enam kannatama.

Lootust on täna siis siit riigist vaikselt liikuma hakata kodu poole. Just nimelt VAIKSELT....
Mingil põhjusel on minu lend suunatud siis Kandaharist Inglismaale ümbermaailma ringiga.
Just nimelt sellise ringiga ma koju liikuma hakkan, kui kaua see ajaliselt aega võtab või milliste seiklustega ma kohale jõuan, seda ma veel ei tea.
Tsiviil lennupiletid on bookitud igatahes 15 dets peaks Tallinnas olema...paraku kellaajast ei oska ma undki veel näha.

Kell on 13:00 ja väljalend siit peaks olema 17:10 aga pole veel sellist tuju, et oma pagas kokku pakkida. Üldiselt käib see kähku kui vile käib....

Ega muud midagi, kogu olukord kujuneb käigult ja katsun asjadega kursis hoida.