moto date

Eile võtsin siis julguse kokku ja läksin datele. Ettevalmistused selleks olid põhjalikud, mugavad riided (võimalikult palju liikumisvabadust), head jalanõud ja hea tuju.
Nii kui ratast nägin, hakkas süda kiiremini see peksma... ikka väike hirm oli ka see. Minu "Tibukese" kõrval tundus see palju kõrgem aga sellest palju kergem ja lühem. Sissejuhatus ratta ajaloost, kuidas ta Eestisse jõudis jne. Lisavarustus mida kaasa saab... riidevarustuse pean ise muretsema. Kuna tegelikult on vist võimalik muretseda madalamat sadulat ka talle siis läheks elu veel kergemaks.

Süüdet ja proovisõidule... selgus muidugi veel see asi, et starterit ja võtit ei olegi sellel masinal. Kohe selga ja jalaga käima lüüa. Paraku minu lühikesed jalad on momendil minu  kahjuks. Kui selga istun, siis 1 jalg ulatub maha aga kaks jalga ei ulatu. Käima saan siis lüüa seda selli siis selliselt et olen küljel ja parema jalaga nii kaua jebin kui tööle läheb.

Sõiduplatsiks võtsin igaks juhuks suure parkla, et vältida ebameeldivaid üllatus. Motakas tööle ja läks paarutamiseks, see oli nii vahva, et kohe ei tahtnudki ratta seljast maha tulla. Mida rohkem sõitsid seda kergemaks läks...tuli tunnetus ja julgus ka muidugi.

Loomulikult kaasneb selle totakaga veel pisut enda varustuse update vajadus (saapad ja nokaga kiiver).
Tark ei torma ja vaatab kuhu poole tuuled puhuvad ja mis saama hakkab... aga igatahes võitis see ratas koha minu südames.
Ma olen alati öelnud, et mul on SUUR SÜDA ja seal on ruumi palju. Ainult, et see koht tuleb välja teenida.