aeg lendab rahulikult

Viimane nädal on minu elus päris palju uusi tegemisi ja toimetusi toonud, seega internet on jäänud täiesti tahaplaanile. Pole ma kuhugile kadunud aga ega mõttetult aega surnuks  lüüa pole ka enam mahti. Seega vabandan, et ei ole jõudnud vastata kallid sõbrad tuttavad teie kirjadele...kui leian õhtul selle hetke, et netti tulla siis olete teie juba läinud. Loodan, et kui elurütm saab vähegi harjumuspäraseks siis olen jälle asjalikum vestluskaaslane.

   Kuigi juba päris palju aega on möödas sellest hetkest kui tegin oma elu vat, et kõige tähtsama otsuse - võtta vastutus kellegi teise elu eest... on ikkagi tunne, nagu see oli alles.
  Lastekaitse päeval pinnisin mina oma ülemalt, et võiks ikka olla poolik tööpäev, nii tähtsa päeva puhul... aga nuh jah kuna mul lapsi ei olnud ette näidata, siis loogiliselt võttes oleksin pidanud ma tööl olema ka teiste eest. Sealt siis arenes tema edasi, et just mina peaksin minema koju lapsi tegema, oleks järgmine aasta kedagi keda kaitsta. Ja seda enam, et see teema ei ole üldse minu puhul jutuks tulnud, siis oleks mul ikka vaja lausa terve nädal vabaks, et teha õige valik. - nii siis naljatatiga sellel päeval ja ülem arvas, et kui ma ka suudaksin selle realiseerida, siis on vaba päev lubatud... nu ja ei möödunudki nädalat kui ühel ilusal päeval andis "Suur Vaim" loa ühele imelisele hingele tulla maapeale.
Möödus peaaegu terve kuu kui sain kinnitust sellest mis on toimunud. Raske oli leppida olukorraga, tundus justkui oleks "elu lõppenud", ma ju ei näinud oma tulevikku veel sellisena - kõik justkui oleks pahupidi mu elus keeratud, kaos, emotsioonid, ego ja ka teine osapool R - möllasid, raevusid ja süüdistasid.
   Kummaline oli see, et teadmata mis mind elus ees ootab, ei tekkinud mul südames hetkekski tunnet, et ma peaksin sellest lapsekesest loobuma. Sellest hetkest tuli hakata looma seda elu ja emotsiooni, mis liidaks mind selle lapsea ja tekitaks sideme meie vahele.

   11. september, imeline hetk kui ma tundsin esmakordselt oma lapsekese liigutusi. Kirjeldamatu tunne kui saad esimesed märgid sellest, et ta on kohe päriselt olemas. Enam ei ole võimalik mõelda, et see kõik mis toimud on uni. Enam ei saa näpistada ennast ja ärgata, nüüd on see päriselt. See muinasjutt ongi reaalsus. Peale seda kuupäeva ei saanud ma enam käsi oma kõhult eemale, öösel võtsin ta kaissu ja laulsin unelaulu. Nende hetkede juures ei tekkinud kordagi küsimust: "kas see ongi õnn?" See hetk ma teadsin, et mitte miski ei tee mind õnnelikumaks.
  6. oktoober, liigutus mida oli võimalik käega tunda. Vaatasin raamatust pilte kuidas ta seal sees on ja kui suur ja milline ta peaks olema. Otsisin kõhu pealt üles ta jalakesed ja kõdistasin teda - peakesele tegin pai.

  14. november, liigutused on nii tugevad ja aktiivsed. "Vist on kaksikud, kuna üks tita ei saa teha sellist mürglit. Neid peab olema kaks, nad mängivad seal." Sedasi tundsin ma ennast juba päris tihti ja mida aeg edasi läks seda rohkem ma nii arvasin. See mõte isegi meeldis mulle, sest sellise õnnistuse osaliseks oleks olnud suur au. Elu on kummaline, algul ei suutnud ma leppida mõttega, et ma saan lapse ja nüüd äkki ma rõõmustan selle üle, et neid võib olla isegi kaks. Etteruttavalt olgu öeldud, et on üks üliaktiivne tita.

Nagu pole päikesepaistet ilma vihmata, ei saanud ka mina ilma kurbuseta. Isegi üks väike tilgakene tõrva meepotis või selle ära rikkuda. Nii saabus hetk kui R kahjuks ütles lahti igasugusest huvist lapse vastu. Esmalt tegi see väga haiget, aga ajapikku valu leebus ja kogusin ennast kokku, et edasi minna. SIIS ON NII - mina ei loobu titast.
Nii siis kulgeski detsember ja jaanuar meil kahekesi. Olime lihtsalt teineteise jaoks olemas. Nautisime vaikust... ja ei lasknud kedagi oma õnne hävitada.
7. veebruar, tita praksutas kõhus. Kas see ongi siis märk, et ta hakkab varsti sündima. Ootusärevus muudkui kasvas ja kasvas. Iga päevaga tundsin kui lähedal on see hetk kui me koos olema. Need hetked kui ma saan teda katsuda, nuusutada, kallistada ja musitada.
24 veebruar oli esimeseks tähtajaks pandus, aga muidugi põrutas ta sellest kuupäevast üle. ei tahtnud isegi esimene märts sündida veel. Ja 4 märtsil hakkaski kogu ärevus pihta.

   Hommik nagu ikka, äratus ja pannukad. Peale lõunat polnud veel märkigi sellest, et midagi hakkab toimuma. Kella 16:00 paiku sai veel K-Rautas sõbrannale lampi ostmas käia ja ei midagi ikka.
17:30 Jõudsin koju ja järsku oli pärand märg, terve ookeani täis vett maas... loomulikult tegi see mulle palju nalja kuna pole teadlikult kunagi ennast täis lasknud. Samas tuli ka teadmine, et tita tahab tulema hakata. Nüüd siis vaja veel oodata valusid. Nii ma ootasingi kuni järgmise päeva lõunani... ei veel. Läksin siis kontrolli haiglasse ja nii oligi veed on ära tulnud ja nüüd on vaja haiglasse panna. Paraku ei julgenud ma öelda seda, et mul veed tulid 24h tagasi juba ära. Poleks vaja olnud neid shokeerida. Ida-Tallina haigla eeskiri näeb ette, et kui on 12h möödas vete puhkemisest siis on antibiootikum kindel. Suure kauplemise peale sain haiglast koju käima enne kui nad hakkavad sünnitust esile kutsuma. Loomulikult tagasiteel haiglasse sattusin ma liiklusummikusse ja sõit mitte ei edenenud. Võtsin vabaduse kasutada ühistranspordi rada.

Haiglas viidi kohe sünnituspalatisse ja kogu protsess algas pihta. Läks 30 minutit kui tundsin juba esimesi valusid. Iga tunnikese pärast hakkasid valud minema tugevamaks ja tihedamaks. Hirm oli teadmatuse ees. Kuigi need valud olid tugevad, siiski oli võimalik hingamisega leevendada. Lõpuks siis iga 2 mintsa tagant selline valu, et tapab tervist. Lubati vanni minna valutama, sünnitada vannis ei lubatud kuna oli esilekutsumine. Ainuke lootus kuidas sain olla veel terve mõistuse juures oli see, et kõige selle valu lõppedes on mul mu lapsekene minuga. Sünnitajaid oli päris palju sel ööl. Läbi papist seinte kuulsin ikka päris palju valjult valutavaid tulevasi emasid.
  Keegi karjub.... karjub veel valjemini... siis on "karuhääl" ja sellele järgnes lapse nutt, ema hakkas laulma oma lapsele ja uus elu oligi alanud.
  Teisel pool seina jälle keegi karjub, mina karjun ka valust. Ämmakas tuleb ja avatus 7cm. Aeg on hakata ette valmistama ennast sünnituseks. 30 minuti pärast...täisavatus ja nüüd on luba hakata oma lapsekesega koostööd tegema. Võtsin ennast kokku ja katsusin leida presside rütmi. Selleks ajaks oli ikka juba hingamine segamini ja keskendumine raske. Toodi kohale naerugaas - ei saanud sellest midagi aru kuna mõju küll ei olnud tunda. Abiks oli see, et ma sain jälgida seal olevat lõõtsa mis reageeris minu hingamisele. Selle abiga sain paika uuesti oma hingamise. Kui oli vaja ennast kokku võtta, lendas see naerugaasi ots kauge kaarega minema ja keskendusin ainult sellele, et mu lapsekene on varsti minuga. Proovisin erinevaid asendeid ja lõpuks oli kõige mugavam järi peal istumine. Kogu protsess oli päris pikale veninud ja väsimus oli peale tulnud ja ainukene mida ma tahtsin oli magada. Jõudiski kätte see hetk kui ma suutsin ennast kokku võtta ja pressida. Ämmakas hüüdis, "tuleb" "suru nüüd ja ta ongi väljas" "ilus tumedate pikkade juustega tita tuleb" "aita oma laps nüüd välja". Avasin silmad ja nägin õues lumesadu, tekkis huvi mis kell on, kuna valgeks oli läinud.
   Ja lõpuks see tappev valu, valu millest oli vaja läbi pressida...valu kadus ja ma nägingi teda. Ilus "sinine" tita. Pandi mulle rinnale, tegi väikses tervitus kisa ja juba ta oligi vaikne, armas ja minu väike inglikene.
Peale mõne aja möödudes mõõdeti ja kaaluti, õnnitlused 4434g ja 54cm pikkune lapsukene. Sellest hetkest kui aus olla, et ole ma talt pilku saanud ja muudkui imetlen teda.

Ah ja kui laps oli rinnal ja teda toitsin, siis küsisin: "poiss või tüdruk?"  - Teil on kaunis tütrekene.