...igal ühel oma

jätk eelmisele postitusele....

Kiikmotakaga kiikumine ja remontimine toimuvad päevast päeva.
"Sikkelll, monti vaja..." Freia-Mia jookseb tööriistakarbi järele, karp lahti, kruvikeeraja ja mutrivõti kätte ning sadul pealt maha ja remontimine algab. Kõik kohad kuhu annab kruvikeerajat vahele toppida, sinna ka topitakse. Tehakse tiir ümber motaka ja remonditakse teiselt poolt ka. Kui remont tehtud, sadula all olevasse panipaika pannakse midagi...."Kaasa...." Sadul peale ja valmis sõiduks.
"Pilled....", siis pean mina üles otsima tema päikeseprillid ja peaaegu valmis sõiduks. "Salli", seotakse rätik pähe ja nüüd peaks olema kõik kombes. Viskab jala üle sadula ja kiikumisralli võib alata.
Tundub, et kingitus on läinud täppi ja ega pole vaja kaugelt põhjust otsida, miks Freia-Mial on huvi motakate vastu. Olin ju päris rase kui ringi veel sõitsin ja alati on ta ju minuga olnud kui ma ise oma motaka kallal olen kruve keeranud.

Stunti oskab ka juba sõita, nii et varakult harjutamine viib ühel päeval sihile. Selle spordialaga on minu poolt roheline tuli ja ainult julgustavad sõnad.