Kertukese blogi

kolmapäev, detsember 31, 2014

Järjekindlus viib sihile

Kui on midagi siin ilmas mida ma väga soovin, siis pean ma ka selle saama. Tihti on sedasi, et kui kuidagi ei täitu minu soov siis jätan ma selle ootele ja kui tähtede seis muutub sootsaks siis hakkan uuesti oma eesmärgi poole liikuma. Täpselt nii ka oli Freia-Mia motakaga.
   Oli suur soov kinkida Freia-Miale esimeseks sünnipäevaks kiikmotakas. Kuna mul pole ühtegi tuttavat tisleri siis tuli kõigepealt leida tisler kes oleks huvitatud teostama originaalseid mõtteid... see tähendab minu mõtteid :)  Kuigi jah paar tuttavat tisleri mul siiski on aga üks n spetsialiseerunud treppide peale, teine oli selleks ajaks puidutööga pausi teinud ja kolmandat ma ei hakka mainima (pole seda mainimist väärt). See selleks, tegin ka sotisaalmeedias (faceboogis) üleskutse, et leida tisler...kahjuks oli tulemus null. Mõne tegelasega võtsin ühendust ja kui ma oma projektist rääkisin, siis oli vastus EI. Aru ma ei või, pole ju nii raske teha üht kiikuvat motakat. Ja seda enam, et olin nõus päris palju rahatäppe selle eest välja kaima... isegi raha eest ei olnud kellelgi huvi. Aga endiselt oli vaja motakat lapsele, sest igal korralikul tüdrukul peab olema OMA motakas. Kuna Freia-Miale väga meeldis minu motakas, siis oli temale ikkagi oma isikliku motakat vaja.
    Otsingud jätkusid ja aeg tiksus, laps oli juba kuue kuune ja minul ikka veel ei olnud tislerit leitud. Sain ühe tuttava kaudu kontakti Koplis asuva kooli puidutööõpetaja kontakti ja rääkisin oma visioonist. Tüüp oli väga põnevil ja leppisime siis kokku, et kui tütarlaps vajab motakat, siis peab ta selle saama. Möödusid kuud ja oli aeg nii kaugel, et hakkasin uurima motaka valmimise kuupäeva. Vastuseks kahjuks sain mulle mitte sobiva variandi. Jõudiski kätte sünnipäev ja mida polnud oli puidust kiikmotakas. Surfasin ringi neti avarustes, et äkki saab kuskilt osta midagi sarnast toodet.... aga ei olnud õnneks. Etteruttavalt võin öelda, et iga asi tuleb omal ajal ja nii seegikord.
    Viimane aasta Haapsalu Kutsehariduskeskuses ja käsil lõputöö tegemine ja ikkagi peas üks mõte (mure), see pagana kiikmotakas. Koolis tikkimisõpetaja (Epp Klimenko) oli juhuslikult (õnneks) ka puidupoistel tisleri eriala õpetaja. Rääkisin siis murest, et äkki keegi tahaks lõputööks teha kiikmotakat  - kahjuks ei mahtunud kohustuslike elementide formaati. Aga mingi väljapääs ju peab olema, ei saa olla ju see et ma pean loobuma sellest kingitusest oma lapsele.
    Aga siis ühel ilusal päeval hakkas energia liikuma ja päev oli päästetud. Leidus tisleriõpilane kellele sai antud see väljakutse ja loodan, et ka temal oli huvitav seda teha. Polnud see tee nii sile midagi kiikmotaka valmimise poole... Vahepeal oli suvi - mitte ükski koolipoiss ei käi ju suvel koolis, et ühele väiksele tirtsule motakas teha. Sügisel läks töö edasi ja muutliku tuulega muutusid ka poisid kes andsid panuse motakasse.
   Kuna koolis on ka veel sadulseppade eriala, siis tehti ka nahast vinge sadul... minu optimistlik meel sai juurde lootust, et see motakas saab ükspäev valmis. Võtku kasvõi terve aasta aega aga teadsin, et saab... kui Jõuludeks ei jõua siis on ju sünnipäev tulemas jne.... :)
    Õnneks enne jõule 23.12 oli roheline tuli ja suund Haapsalu poole. Ja kui ma seda kiikmotakat lõpuks nägin, siis vajus mul suu lahti. See on ikka tõeline motakas, tõeline meistriteos. Siinkohal ei saa mitte mainimata jätta, et Haapsalu kutsekas on ikka väga vinge koht ja sealsed õpetajad väärivad AU JA KIITUST. Sügav kummardus ja tänusõnad ka poistele kes sellega hakkama said.
    24.12 üritasin siis seda motakat kuuse alla ära mahutada... seekord oli kuusk motaka all. Minu väike tütrekene nähes motakat, ronis selle selga ja hakkas hoogsalt kiikuma. Ja kiikmotakas on siiani keset suurt tuba ja kiikumine vaheldub remontimisega.