Start...

...algas pühapäeval Tallinna Lennujaamast. Rahvast oli s***** ja meie ka oma suure pagasiga. Kotid kaalutud ja järtsu minek. Kui lõpuks jõudsime käsipagasi kontrolli, siis algasid mu seiklused pihta. Väravatest läbi ja kohe hakkas tööle signaal. Pidin ennast siis poolpaljaks kiskuma, et vaikselt ja märkamatult mööda pääseda. Ega siis muud midagi kui suund lennukisse ja sööki ootama. Lend muidugi hilines väljaminekuga pisut ja maandumisega veel rohkem. Londonis ootas meid juba tuttav nägu. Korjasime oma kompsud kokku ja autosse.
Mina tahtsin ju loomulikult ette istuda, et ümbritsevat näha. Tormasin autosse, ikka õigele poole, kiskusin ukse lahti ja põhimõtteliselt juhile sülle. Normaalsetel autodel on ju rool ikka õigel (vasakul) pool. Tegin siis tiiru ümber auto ja algaski sõit. Olukord läks aina hullemaks, kuna need tõprad sõitsid ju valel pool ka tagatipuks. Ringteedest ei tea nad midagi...see ei ole ringtee, kui sirgele teele on valge värviga täpp peale joonistatud.
Mis siis veel, millega pidin harjuma....
...kraanikausid....
Kohe näha, et rikkus ei anna häbeneda. Kraanikausile pannakse kaks kraani: soe ja külm vesi eraldi. Süsteem siis selline, et mõlemad kraanid lahti ja pihuga külma vett ja siis pisut sooja juurde, aga nuh sellega polnud suurt probleemi, kuna sooja vett ei ole.
Eluoluga on nii nagu on, lõpuks on kõik väga lahe.
Hommikusöögiks vaatab vastu ikka traditsiooniline praemuna, peekon ja oad. Ega see põhjamaa inimesele just väga meeltmööda toit ei ole. Vähemalt ei tapa....
Hommikul pakkisime jälle asjad ja kolisime alla oma kompsudega. Istusime televusseri ette ja hakkasime vaatama hommikuprogrammi. Ülla, ülla - lastekad olid ja kindel tunne oli kohe, kuna sai ikka kõigest aru, millest jutt oli. Mida keskpäeva poole läks, seda tõsisemaks saated läksid. Lõpuks jõudsime ka uudised ära oodata. Päeva peale hakkab juba harjuma selle võõra aktsendi ja keelega. Lõpuks hakkasid meieni jõudma ka otseselt meid puudutavad uudised. Hotelli komandant tuli ja naeratas, samal ajal öeldes, et meie lend lükkus 24 h edasi. Vedasime oma kotid jälle tubadesse tagasi. Õnneks seekord olid toad esimesel korrusel. Mina leidsin muidugi fitness saali ja õhtul kasutasin ka selle saali teenuseid.
Päeval külastasime kohalikku linna Oxfordi. Linn on väga ilus ja vana. Ilmaga vedas, vähemalt algul. Päike piilus pilvede tagant ja vihma veel ei sadanud. Kohustuslikud pildid said tehtud: punane telefoniputka, Royal mail postkast. Kahekordsed punased bussid olid roheliseks värvitud ja taksod liikusid kõik vales kohas. Pildistatud sai palju ja väga lahedaid kohti oli.
Harry Potteri koolis käisime võlumist õppimas. Veel ei saanud selgeks, kuna tulemit ei olnud. Aga eks see võtab aega, küll ma selgeks saan.
Lennuväljal oli üllatuseks kellaaeg homse lennu kohta. Nu ikka väga hilja. Eks paistab kuidas läheb, äkki homme võtab Londoni vallutamise ette.
Praegu on Londoni aeg 21:28 ja vaikne esmaspäev, istume ohvitseride puhkeruumis ja joome õlut (mina joon vett).
Seda ka veel, et ilgelt nõme on magada lennuraja läheduses, kus suured (väga suured) lennukid maanduvad ja stardivad nii tihedalt nagu Kopli trammid.
....jätkub