Esimene tööpäev 4 detsember ülevaade

Hommikune ärkamine oli hirmus kiire, kuna magasin sisse. Kell 8 pidin minema office´sse, aga mina ärkasin alles kell 7.45. Ärkasin sellepeale üles, et väga pimedas toas askeldas keegi väga tume kogu...see oli mu toakaaslane. Ta on ikka must nagu öö. Kähku pusti, püksid jalga ja hambaid pesema. Pesemisruum on umbes 75 m kaugusel, vahepeal tuleb õuest läbi minna ja siis trepist üles ronida. Uksest välja astudes oli juba suur valge väljas, aga lund sadas endiselt. Meil on siin juba 3 päevas sellist lund sadanud, mäed on ilusti valged ja meil tööd netu. Lennuväli on iseenesest vägagi looduskaunis kohas. Ümberringi on mäed ja vaade on ilus, juhul kui lund ei saja ja nähtavus on rohkem kui 100m. Selliste kehvade ilmadega ei ole siin ikka mitte halligi teha. Lennuväli pannakse kinni ja mitte ükski lennuk ei liigu. Muidugi leidub üksikuid hulle kes võtavad ette selle riski, et maanduda või startida. Õnneks täna oli paar sellist. Väike pabin käis ikka asja juurde...
Koristasin office´it, see oli kuradima sassis. Tolmu polnud sealt keegi terve ajaloo jooksul võtnud. Teleka taha oleks võinud juba liivalosse ehitada, selline kultuurikiht, et ohohoooo. Enam ei ole. Alustasin siis aknapesuga kui järsku raadio hakkas tööle ja kuulsin: “follow me, follow me this is airops...” minul kohe paanikamaja ja jooksin mööda tuba ringi. Vastasin siis väriseva häälega ja tormasin õue, et leida kedagi vanemat olijat. Nu ikka julgustuseks kaasa. Lõpuks leidsin kedagi, kiirelt autosse ja minekut. Lennuk oli täiesti olemas ja sättisin ennast talle ette nagu eelnevatel päevadel. Sain väga ilusti pargitud ja isegi jäädvustati videosse see sooritus. Aga kahjuks ei olnud kauaks seda rõõmu, kuna ilm keeras jälle hulluks ning lennuväli lakkas töötamast. Sain parkida veel ühe lennuki kes tuli tankimast. Üldiselt on praegu nii, et kes ees see mees praktika harjutustel.
Kuna oli selline koristamise tuhin sees, siis võtsin ette oma toa. Must tegelane juba toimetas usinasti oma asjade kallal. Tema pool toast on veel hullem kui minu. Temal 5 suurt varustuse kotti nurgas ja 2 kastitäit vaipu. Just nimelt vaipu. Ta külastas kohalikku turgu ja ostis tervele suguvõsale siidist käsitööd. Vaibad on iseenesest ilusad, aga osta neid nii palju ja nii vara (ta läheb koju alles mais). Tuba korras, tolm võetud...kell oli juba nii kaugel, et varsti õhtusöögi aeg. Enne seda tuli vahele veel uks töö, vaja meeletult suur lennuk tsiviil peroovilt õigesse kohta lükata. See on kõige nõmedam töö mis olla saab. Terve tund läks selleks. Lennuk paigas ja siis käbedalt sööma, toit oli maitsev nagu alati. Kokkadeks ja teenindavaks personaliks on siin Filipiinlased. Hoopis teistsugused inimesed kui põhjamaa elanikud.
Söödud ja joodud, mis siis ikka kui baari minek. Üllatuseks avastasime, et mõned baarid olid kinni. Aga ega siis midagi, iga roju kobis oma koju. Jälle üks päev kui sai baarist eemale hoitud. Eestlane ei ole harjunud 7 päeva nädalas pidutsema. Ilm oli muutunud vaikseks ja lumehelbed olid väga suured, sellised 3x3 cm. Ameeriklased muidugi imetlesid selliseid helbeid. Endalgi oli ilus vaadata. Kiirelt jooksin oma tuppa ja jälle kella 1 öösel rääkisin juttu Eestiga. Vot tak sedasi siis, ootame paremaid ilmasi, kuna lennuväli on ikka suletud. Äkki hommik on õhtust targem...J