lõpuks kohal

...hommikul sai jälle toast välja kolida kogu oma kimpsude ja kompsudega. Hommikusöögiks oli jälle klassikaline praemuna ja peekon. Nosisin natuke krõbinaid ja piima peale, mille kangus oli 0,1%. Algas jälle siis see pikk ootamine, kuna lennukini oli aega s*****. Aega oli kella 9 õhtul vaja kuskil ju sisustada, liikusime kohaliku linna peale. Rahvast justkui ei olnudki ja autojuhid ei aktsepteeri jalakäijaid üldse. Kohalikus supermarketis oli nänni kui palju ja sai pisut shopatud. Ostsin lennuks kaasa pool kilo porgandeid. Kell 7 muuvisime ennast stardijoonele, kolistasime läbi väravate koos kiivri ja kuulivestiga. Paari tunni pärast teavitas kohalik lennujaama tibi, et kahjuks halva ilma tõttu lükkub reis kella 3 peale edasi. Kiiver ja koli kaasa, bussi ja tagasi hotelli. Vaatepilt oli masendav, kuna kogu see hunnik inimesi olid telekatoas pikali maas, kes toolidel, kes põrandal. Mina otsustasin lugema hakata kaasa võetud raamatut "Kroonu", päris cool oli.
...lõpuks siis jälle lennukisse. Pakid vööri ja otsejoones Kabuli poole. Lennukis keeras kogu rahvamass ennast magama ja peagi saabus "haudvaikus". Lugesin veel paar peatükki raamatut ja uinusin minagi. Äratus toimus mõnusa saialõhnaga ja üllatus, üllatus - praemuna ja peekon. Kogu hommikusöögi lõpptulemus oli jälle NÄLG.
Kui jõudsime sihtpunkti, siis võtsid meid vastu eestlased ja transportisid meid vajalikesse kohtadesse. Õhtu oli väga lahe, kohustuslik tutvumisõhtu omade ja võõrastega. Põhjanaabritega saime päris hästi läbi, kutsuti sauna ja basseini ujuma. Kui lõpuks oma tuppa jõudsin, siis oli toanaaber kohale jõudnud ja hommikul nägin ta ära ka. Naisterahvas ja nii must kui must. Pimedas ei näinudki teda. Pesi küll minust kauem, aga puhtamaks küll ei läinud...aitab küll, rohkem ei jaksa kirjutada.