Wingsuit - andis mulle tiivad

Reede õhtul oli minu wingsuidi koolitusele jõudmine veel suure küsimärgi all. Kuid siiski, rõõm kuulda ja näha seda, et vahest ka olukorrad lahenevad iseeneslikult. Nagu öeldakse:"ühe õnn on teise õnnetus". Nii ka seekord...kuna Kuusikul lennuki puudumise tõttu oli võimalik minna Nurmsisse. Seega minul jälle üks sammukene lähemal koolitusele.
Koolituse alguseks siis laupäeva hommik kell 10.00 ja sellest tulenesid ka järgmised kellaajad päevaplaani.
7.30 äratus
8.30 väljasõit Mustamäelt
no loomulikult sai igalt poolt ajaga natukene üle mindud ja väljasõit Koplist algas siis 9.20. Kindel see, et 10.00 kohale ei jõua, pole hullu jõuab millal jõuab. Lõpuks kui Kertukene Nurmsisse jõutud, oli koolitus juba täiega peal. Kõigi olid wngsuidid juba seljas, mina siis liitusin ja pidin jagama kostüümi Varullaga. Kuna väikeseid kostüüme üldiselt nappis. Koheselt osalesin vägagi aktiivselt koolitusel. Kui jõudis kätte aeg vari suidi külge panna siis tundus kogu see värk päris keeruline. Õnneks oli see esmane shokk.
Esimene hüpe oli siis planeeritud teha Partenavia pealt ja see oli testhüpe. Õhus siis pidi harjutama : eksitit, träkkimist, olukorda kui lendamise asend on ebastabiilne, varju avamisharjutust ja vist oligi kõik. Harjutust oli kummaline teha, träkkimise ajal kippusid silmad vesiseks minema ja naljakas oli avada varju sellisest asendist. Igatahes oli harjutuse elamus positiivne ja jälle samm lähemale wingsuidiga lendamisele. Exitist ka pisut. Harjutushüppe exit siis Partenaviast oli naljakas. Pidin siis jäljendama õiget eksitit - tulemus....selili.
Esimesed õpilased said siis laupäeval kätte oma esimese hüppe. Kuna instruktor võttis korraga 3 õpilase siis jäin mina seekord välja. Laupäeva õhtuse seisuga siis oli minu scoor endiselt 0.
Hüppetegevus lõpetati siis tugeva tuule tõttu, esines ka ohtlike turbukaid, seega otsustati liikuda "pidustuste alale". Kohaks siis valiti Veskisilla motell. Päris lahe koht oli, kalapüük, baar ja magamiskohad, mis sa hing ikka ihata oskad. Baaris siis söödi ja joodi. Söögi tellimine oli lihtsaks tehtud, valida oli ainult kala ja metssealiha. Minu valikuks oli kala ja see oli väga maitsev. Lõpuks kui kogu seltskond oli söönud siis läks joomaks. Tänu minu peavalule oli olemas ka kaine autojuht. Rahvast kokku oli umbes 25 persooni. Vaadata sai ka siis video, mille peategelaseks oli instruktor ise ja film rääkis siis teemal "rocketman". Video vaatamiseks koguneti siis soomlaste tuppa, ruumi nappis aga rahvas mahtus ära. Ja kui jõudis kätte aeg, et lennuväljale tagasi minna siis soomlased avastasid, et keegi peaks siis nendega õlut ka jooma jääma. Sai siis istutud natukene nendega baaris, juttu aetud ja õllet jäägermeistriga segamini juua.
Muidugi ei pääsetud ka üle ega ümber minu Kabuli teemast ja tekkis jälle selline suur suur igatsus selle koha järele. Vähe sellest, et igatsus oli, nägin ma unes sooja Kaia baasi. Aga magamine nii soe ei tundunud. Ööbimispaigaks oli telk, lebomatid ja 2 magamiskotti. Minu kott, mis kannatas temperatuuri kuni -40 oli alla võetud ja teine peale. Enne hommikut, päikesetõusu ajal hakkas nii külm telgis, et nina oli lausa jääs. Ega siis midagi pugesin aga rohkem kaissu ja loota, et hommik tuleb kiiremini. Olemine läks soojaks ja oligi hommik käes - äratus muidugi ikka siis kui kõige magusam uni. Kuna plaanide kohaselt kella 10.00 pidi minema esimene tõus ülesse siis ei olnus enam aega laiselda. Kõht täis süüa ja wingsuit varju külge kinnitada. Loomulikult venis esimese tõusu kellaaeg pisut kaugemale kui 10.00. Nii siis sai kokku lepitud eelmine õhtu baaris, et mul on selle hüppe ajal personaal instruktor kaasas ja nii see oligi. Esimesel hüppel oli siis wingsuitidega mina, minu instruktor, üks teise hüppe õpilane ja temalgi personaalne vaatleja. Kõrgust saime siis 3km ja varju avamine 1,5 km kõrgusel. Esimesena siis pidin mina välja minema ja siis instruktor järgi. Exiti asendiga siis väga suuri lootusi ei hellitanud, kuulates teiste kogemust. Aga üllatuseks, oli nii ilus exit, et lausa hea hea meel oli. Asend stabiilne, sirutasin tiivad ja jalad, navigeerisin välja oma asukoha ja liikumis suuna. Olgem ausad, olin ikka üks paras käkk seal üleval. Edasiliikumiseks esimest osa hüppest oli ikka raske nimetada. Ju siis oli asend imelik. Liikusin edasi nagu mingi ussikene või pigem lutsukivi - kõikusin ette ja taha. Kohendasin siis asendis, peale mida suutsin ennast kõigutada paremale ja vasakule. Viimane võimalus oli siis, et lõdvaks lasta ja tagumik üles ajada...tulemus oli olemas. Peale asendi muutmist juhtus kohe nagu mingi ime - MA LIIKUSIN SELLISE KIIRUSEGA EDASI, ET KOHATI HAKKAS HIRM. Muidugi ei olnud seda kauaks, käed ära väsisid, siis läks asend ka valeks ja kiirus kadus... Harjutama pidin siis avamise märguannet. Kõik kokkulepitu sai tehtud ja kuulsingi heli kõrvus - vari lahti ja näoga vastu tuult. Jõudsin ka lukud lahti varrukatel tõmmata kui instruktor lendas mulle väga lähedalt mööda ja karjus....see oli võimas kui näed inimest endast mööda lendamas. Aega oli piisavalt ja lahti tuli arutada siis jalgadel olevad lukud ja vabastada ennast sellest sabast. Maandusin instruktori kõrvale ja koheselt ka järel instruktaaz. Ah ja maandumine oli väga mõnna, ei koperdanudki pikas rohus. Jõudes siis pakkimismatini siis rahvas juba kaugelt nägi minu rahulolevat nägu ja suurt naeratust, mis oli mu näkku tardunud. Vari kokku kiirelt ja järgmisele tõusule kirja, seekord siis Partenavia pealt ja üksinda. Väljamineku asend siis sisse, ja minekut. Ei olnud ka seekord see exit midagi hullu. Kukerpalli ei tulnud, üllatavalt stabiilne ja tiivad laiali. Viimane hüpe läks päris hästi, liikumist oli ikka märksa rohkem ja harjutamine teeb meistriks. Kahjuks ei saanud rohkem hüpata, kell liikus minu kahjuks ja oli aeg lõpetada hüppepäev. Kuigi see wingsuit jäi siia siis on äkki tulevikus võimalusi harjutada või siis muretseda omale isiklik. Lõpetuseks siis, oli igati produktiivne nädalavahetus ja käte lihased haiged.