Kertukese blogi

teisipäev, märts 17, 2009

400

möödunud nv sai siis uus verstapost maha märgitud. Ja seda loomulikult pidi tegema kuidagi meeldejäävalt.
hüpe:400
kõrgus:2500m
vari:balance 280
lisavarustus: u. 25kg puupakk
Detailid: Enne tõusus sai valmis vaadatud spetsiaalsed rakmed, millega saab võta kuni 90 kg varustust endaga kaasa kandilise varjuga lendamiseks. Pakendasime varustuse rakmetesse ja sai tehtud proovimine, et kõik ikka sujuks. Varustus küljes ja lennukisse. Selleks kuus umbes terve igavik. Ei ole väga lihtne liikuda kui sul on seljas raske vari ja ees veel raskem puupakk :). Liikusin siis tibusammul lennukisse ja olin sunnitud 4 puhkepausi tegema, muidu oleks süda üles öelnud. Üksiti sain teada ka oma sportlike saavutuste nõrga koha...südant peab treenima. Lennukini jõudsin siis juba propp töötas ja raskendas veelgi minu jõudmist vahesihtkohta. Lõpuks siis ikka õnnestus koos kõrvalise abiga ennast ukseni venitatud. Lennukise ronimine ei olnud teps mitte lihtsam... Üks lükkas tagant ja teine tõmbas eest...ja maandusin lennuki põrandale, käpuli puupaku otsa ja ei saanud ma ei edasi ega tagasi. Lõpuks kui püsti olin ja tuigerdasin ette oma kohale, sain hinge tõmmata. Kaaskannatajad muidugi vaatasid ja imestasid, kuna pardal olid esmahüppajad ja "põdrad". Peale seda kui lennuk oli tühjaks visatud muuust rahvast, oli järg minu käes. Varustus kõvasti rihmadega jalgevahele ära pingutatud ja õpilasexit välja.
Exit - väga hea ja mõnus, nagu raamatus...aga....peale seda hakkas tants ja trall. Raskuskese oli ikka nii vales kohas, et kole kohe. Tõmbas sellise spinni sisse ja hirm tekkis. Üritasin ennast kuidagi stabiilseks saada...tnx God...kõrgusel 2000 olin stabiilne ja kukkusin. 1500m avasin varju, peale mida oli 1 tropikeerd, aga see ei olnud midagi hullu. Raskust oli mul seekord päris palju, et mitte juurde tekkida. Nii ma kõlkusin seal maa ja taeva vahel. Teekond maani oli pikka ja pisut jahe. Prillid läksid pisut jäässe aga muidu kõik ok. Tulin maanduma, tegin ära oma kohustuslikud pöörded ja u. 50m enne maad lasin varustuse köiega alla rippu. Maandumiskohaks valisin võimalikult lähedale majale, vähendamaks varustuse tassimise maad. Patsakas käis vastu maad ja tundsin kuidas vari hakkas jälle kandma. Muutusin sulgkaallaseks jälle. Maandumine ideaalne. Mõne hetke pärast tormas minu poole kari rahvast ja sain oma õnnitlused kätte. Muumaalased ainult imestasid, kuidas nii väike tibi suudab sellisest asjast rõõmu tunda.