tuule tunnel

See on minu elu üks kõige lahedamaid kogemusi.
Peale pikka päeva ja 16h lennureisi, kiirustamist lennuväljalt Bedford ja kogu selle suure orkunni lõpus jäi mulle veel niipalju aega, et jõudsin ennadt ka ära kasida.

Tunnelis kõigepealt paberimajandus korda, hotelli ennast sisse möllida (50 kg pagasit mööda tuba laiali puistata, et midagi leida).
Kostüüm selga ka lendama.
Kogu selle muutuste pärast pidi liigutama minu tunneli aega õhtu kella 18:45, see oli viimane võimalus ja siis oli ka võimalik ainult 45 mintsa.
Lendamine algas siis pihta basicuga. Aasta lendamata olemist andis tunda. Keha oli kange ja koordinatsioon oli vale.
Uksest siis sisenemine oli naljakas. Üks instruktor haaras mul kratist kinni ja tõmbas mu tunnelisse, mina keerasin ennast ümber ja kiirelt ukse poole tagasi. Õnneks oli instruktor vast ja võttis käest kinni ja talutas mind pisut. Nii me selle esimese 2 mintsa seal tsillisime. Iga setiga läks asi aina paremaks. Lõpuks me juba keerasime punkte ja sai nalja alati. Nalja sai alati tunnelist väljumisega. Kord ma roomasin sealt välja, kurd siputasin lihtsalt ukse peal jalgadega ja muidugi viimane väljumine oli selline mille peale kõik kohale jooksid, et näha kas olen elus.
Katsun kirjeldada.
Sinised tuled hakkasid vilkuma, suund uksele, pisut oli kiire minek. Sellele kiirusele lisandus veel ka pisut kõrgust….seega minu väljumiskõrgus oli uksepiida ülemine äär. Kätega ma ka piidast kinni ei saanud õigel ajal, nii ma siis träkkisin uksest välja ja kui tuul ära kadus siis kukkusin kolake koridori maha. Jäin terveks, haiget ei saanud ainult suure sinika sain reiele. Polegi juba ammu sinikaid olnud.
Viimase 15 mintsa sain tehtud 15 dets hommikul, kiirelt taksole ja lennujaama.
Kokkuvõtteks siis niipalju, et tuuletunnel on odavam kui hüppamine, kasulikum…areng on kiirem, aega on ja MULLE VÄGA MEELDIS SEE SUUR MÄNGUASI.