ja sõnu polegi vaja

Oktoobri alguses käisime fotojahil rabas, seekord olime meie jahitavad. Seda tunnikest ootasime pikalt. Suvi möödus kiirelt ja ei olnud mahti minna pildistama ja seega otsustasin, et jäädvustame sügist. Hakkasime ootama värviliste lehtedega ilusat sügisilma. Meie olime valmis aga lehed ei olnud...pidime 3 nädalat edasi lükkama oma plaani. Lõpuks kui see aeg kätte jõudud, oli kõik täpselt nii nagu olin unistanud ja isegi veelgi parem. Alguses ei olnud Freia-Mia väga koostööst huvitatud aga see mure lahenes. 

    Raba oli imeline, valgus ja õhk täpselt õiged. Usaldasin Kristiinat täielikult ja olime lihtsalt hetkes. 

Piltidest peegeldus väga palju minu ja Freia-Mia omavahelist suhet. See kui õrn ja samas tugev side meie vahel on. Kui väga ta mind usaldab ja kõike tänu sellele, et mina olen teda usaldanud. Lisaks usaldusele on ka ta mind väga palju õpetanud ja tunnistan uhkusega, et olen lasknud ennast õpetada. On hetki elus kui "muna võib ka kana õpetada" ja selles pole midagi häbeneda...me kõik oleme tulnud üksteist õpetama. Kõik oleneb sellest kas me tahame sedaomale tunnistada ja ka selle õppetunniga kaasa minna. Kui õppetund tundub olema üle jõu käiv ja otsustame seda mitte omandada, siis tuleb see olukord sinuni varem või hiljem uuesti sinu juurde tagasi. 

   Tagasi siis meie tunnete juurde. Ma olen õnnelik ja suures tänutundes, et Freia-Mia on minu elu päiksekiir. Iga päev kui ärkan ja tütrekesega koos veedan aega - tunnen, et ta on mu tõeline õnn ja rõõm. See, et ma teda üksi kasvatan võib-olla ongi just see põhjus miks me oleme üks tervik ja mõistame teineteist sõnadeta. Pilk millega ta vaatab, kui on teinud pättust - see on omamoodi armas. Pilk kui tal on mure ja proovime seda lahendada. Pilk kui ta on uhke enda üle. Pilk kui on avastanud enda joaiks midagi uut ja tuleb seda minuga jagama. Pilk millega ta vaatab vanaema ja mis jutud neil omavahel on. Pilk millega ta ootab õues mänguplatsil Oskarit, et kahekesi avastada kibuvitsapõõsaid. Pilk millega ta vaatab mind kui juttu tuleb ISSIst - ma ei oskagi aru saada mis selle taga on. Kas kurbus, igatsus, segadus, mõistmatus... Kunagi kui ma näitasin talle pilti kus R istub mootorratta seljas siis Freia-Mia jaoks on kõik mis seondub motakaga on tema joaks ISSI. Isegi ühed talvepapud kus on peal krossimotakas, on tema jaoks ISSI pilt. Tundub, et olen selle teema kohta natukene midagi seletamata jätnud või pisut pealiskaudselt seda teinud. Samas ei oska ma ka nii väikesele midagi enamat rääkida. Eks aeg näitab kuidas asi edeneb.

    

  Freia-Mia on oma olemuselt ja füüsiliselt hästi jõulike tüdruk.  Samas on hingelt väga hell. Kui kuskile väikse koksu saab siis tuleb ikka peale puhuda ja musu teha. 

SEE ON TINGIMUSTETA ARMASTUS!