Kodune tunne

Päev algas väga varakult. Kella 5 paiku sai ennast juba lennuväljale aetud, kuna tähtis lend pidi saabuma Eesti VIP-dega. Lennuk sai pargitud otse märki ja kõik klappis. Raske hommik sai läbi ja oli võimalus "aeg maha võtta". Pärast väikest puuviljaampsu, hakkasin oma tuba koristama. Kuna koristusvahendeid ma ei leidnud, siis tuli kohalikega äri teha. Tulemuseks oli olemas mul hari, millega sain põrandat pühkida ja sõbraliku naeratuse eest sain isegi mopi ka. Onud tegid selle pesuvee korralikult vahuga kokku ja lõhnas hästi. Selleks ongi vaja kohalikega läbi saada ja neid ikka teretada.
Kella 9 paiku hommikul tormasin ma juba trenni tegema. Väga hea oli joosta, kuna pulss hoidis ennast päris normaalselt. Max oli 164 ja vahemaaks oli 6 km. Pärast seda natuke kätekõverdusi, kõhulihaseid ja venitust. Päev veeres kiiresti õhtusse ja oli vaja minna teise baasi Eesti VIP-dega kohtuma. Väravast väljaminek on ikka päris tüütu. Paki ennast kuulivesti ja kiivriga kinni. Väravast välja minnes tabas mind kergeltöeldes shokk....
Linn on hall ja masendav. Lapsed jõlguvad tänaval paljajalu, tänavad on räämas...majad lagunenud, seinad paistavad läbi. Tänava ääres müüakse kõikvõimalikke asju ja rahvas ei hooli üldse tänaval liikuvatest autodest. See sõit oli kogemus, kuna pole olemas liikluseeskirju. Kõik sõidavad nii, kuidas tahavad. Tänaval olid lehmad ja lambad, nad olid ikka väga porised ja lahjad. Isegi nägime inimesi, kes peaks politsei kohustusi linnas täitma. Vuraka peas ja relv käes, kogu muusika. Ei olnud ühtegi korralikku elumaja, mingid savist plätserdatud onnid ainult. See oli kohutav vaatepilt, kuidas peavad INIMESED elama.
Lõpuks jõudsime siis teise baasi, vastuvõtt oli nagu oli...pärast pidulikku osa liikusime sööma. Söök oli maitsev nagu alati. Söögile järgnes suitupaus. Kuna mina ei suitseta, siis leidsin ma omale tegevust. Suitsetamiskoht oli selline roheline aed, kus sai istuda ja kohvi ka juua...aga minu silma hakkas hoopis midagi muud. Nimelt seal puude all olid JÄNESED. Sellised armsad jänkud. Väiksemad kui minu Jussu, kikkis kõrvadega ja musta-valge kirjud. Nad olid väga julged, kui mina sinna kuuse alla ronisin, siis tulid jänkud ja hakkasid mind nuusutama ja lasid pai teha. Nad olid nii nunnud, tahtsin jänksi sülle võtta, aga ei olnud aega enam teda taga ajada. Kiirustasime siis baari sisse ja mida ma seal nägin. Täpselt samasugused baaripukid seal nagu mul kodus. Nu ja siis tulebki selline kodune tunne peale. Homme äkki külastame seda baasi uuesti, aga siis juba päevavalges ja ma saan selle Jänkukesega edasi tegeleda.