ROMA

Tundub, et minu seiklus on jõudnud lõpule ja taas vaja pisut aklimatiseeruda. Aga kõik see algas siis väga tüütult.

Nii siis startisin ma teisipäeval (26.06).

Hommik algas väga varakult ja valusalt. Valusalt, kuna esmaspäeval oli täis tsikkli päev. 4x25 mintsa, keerasin 2 korda ennast kummuli ka veel, aga ise terve. Sellest ka tulenes siis mu lihasvalu, isegi olematud lihased valutasid. Seega ei proovinudki ennast liigutada, vaid vaevaliselt sirutasin käe valuvaigisti järele. Pärast mõne aja möödudes sain omale jalad alla. 100 mõtet peas, kuidas edasi tegutseda. Alustasin hommikusöögi hankimisega...suund poe poole, aga jäi ainult mõtteks. Kõhuvalu ei lubanud wc st kaugemale minna.Kallale oli tulnud "kakaduu". Mõne tunnikese möödudes, võtsin ette riski, et minna poodi. Peale seda algas siis koti pakkimine, 5 pudelit Vana Tallinnat sai hoolikalt "mullikilesse" keeratud, et isegi kõige hullema pagasi kohtlemise juures, jääksid nad terveks. Hullem osa oli muidugi see, et saaks vajalikud riided kaasa...just nimelt vajalikud, mitte liiga palju. Aga siiski peab olema valiku võimalus. Kui oli lõpuks selgeks tehtud, mida vaja, mida mitte siis selgus see, et vaja oli KÕIKI. Siiski tuli mingi valik teha. Arvestama pidi ka veel sellega, et pagas väga raskeke ei läheks. Seda kahel põhjusel, et mitte ületada ettenähtud kaalu ja et jõuaks ära tassida. Lõpuks jäi kotis isegi ruumi üle...
Olemine oli endiselt nõrk, seega otsustasin tellida takso ja juba varakuil lennujaama kihutada. Rahvast oli päris palju. Andsin siis oma koti ära ja kaal näitas 21 kg, tundus muidugi nagu oleks rohkem olnud. Tollist läbi minnes, pidin ennast ikka peaaegu paljaks kiskuma. Ainult kleit jäeti selga ja piiksusin ikka. Lõpuks siis nad tuvastasid metallist luku, mis oli siis kleidi kaelaaugust kuni allääreni. Kuna aega oli parajalt palju, siis läksin rääkisin juttu kunagise klassiõe ema ja vennaga. Pärast meeldivat vestlust, liikusin gate 6-de, seal siis üllatati mind lennu hilinemisega. Seda probleemi mulle küll vaja ei olnud, tulemuseks siis sekeldused Amsterdamis. Nimelt oli aega Amsterdamis nii palju, et maandumise ajast 40 minuti pärast väljus järgmine lend. Halb õnn, kuna sinna lennule ei ole mul mingit lootust pääseda.
Ah jah seda, ka et Tallinna lennuväli on ikka väga üles kaevatud ja paras segadus valitseb seal.
Lend oli KLM fokker 70. Ei ole just kõige mugavam lennuk reisimiseks. Teenindus oli ka so and so.
Maandumine Amsterdamis...seikluste algus. Liikusin siis lennujaamas ringi teadmisega, et lend Rooma on läinud. otsisin esimese infolaua ja küsisin järgneva tegevuse instruktsioone. Suunati mind piletivahetuspunkti. Minule jooksis järgi veel üks tüdruk, kes oli samuti maha jäänud lennust. Tema pidi minema küll Pariisi aga temalgi vaja pilet vahetada. Hästi oli lennujaamas reguleeritud teeviitadega. Leidsin üles kõik kohad, ilma et oleks ära eksinud. Lõpuks kui leidsin üles selle piletivahetuse koha, võtsin järjekorra numbri ja...ja....ja..... shokkkkkk
Enne mind oli järjekorras 250 inimest, kes vajasid pileti vahetamist. Seega olin kindel, et ma ei jõua see päev vist kuhugile, enne läheb "issanda päev looja kui see järts lõppeb". Seisin mõne aja selles lõppmatuses järjekorras. Lõpuks sai isu otsa sellest passimisest ja otsustasin tegutsema hakata. Läksin igaks juhuks oma ära lennanud lennu gate´i juurde ja küsisin sealt abi. Sealsed töötajad olid väga abivalmis ja vahetasid mul pardakaardi ümber. Aega oli 2 ja pool tundi siis järgmise lennuni. Otsisin varakult ülesse õige värava, mis oli pileti peal. Loomulikult muutus selle lennu värav vähemalt 3 korda. Seega hoidsin pilgu kogu aeg ekraanidel, et olla kursis värske infoga. Muret tegi mulle veel mu pagas, kuna ei olnud aimugi kus ta olla võib ja kas ikka õigele lennule jõuab. Nagu kiuste lükati lendu veel 40 minutit edasi. Liikusin siis ringi natukene, istumisest oli juba kõrini.
Mingi mees tervitas mind ja tahtis juttu rääkida, mille peale mina muidugi keerasin otsejoones wc-sse. Ma ei imestanud kohe üldse, to oli ju itaallane ja pole ime, et nad juttu teevad. Aga üsna pea ma siiski imestasin...onu marssis naiste wc-sse ja küsis siis minult, et kas ta tunneb mind!!!! mina ei tundnud teda, lõpuks siis küsis, et kas olen pärit Norrast. Ma olevat kellegi norra tibi moodi, naeratasin ja vastasin eitavalt. Läksin siis kiirelt minema sealt, istusin maha ja olin rahulikult oma kohal.
Suureks rõõmuks avati väravad ja lasti lennukisse, istusin ja kannatasin peavalu. Küsisin stjuardessi käest peavalurohu ja jäin oma õhtusööki nautima. Akna taga oli juba märkamatult pimedaks läinud ja vastu särasid linnade tuled Sealt see Rooma paistiski. Soe suvi oli käega katsumise kaugusel. Peale maandumist liikusin siis teiste järgi, pagasi väljastamise punktini. Seekord tuli oodata pisut üle tunnikese. Minu väikesesse peakesesse juba tekkisid kõhklused, et äkki mu kott on kuskil mujal. Aga lõpuks siiski tuli. Kott käes ja kiirelt minema sealt lennujaamast. Vastu oli ka tuldud, seega võib öelda, et õnnelik lõpp sellel päeval.
Enne koju minekut, tehti ettepanek kuskil tiba süüa. Minul lennuki võileibadest oli kõht päris täis ja ma piirdusin ainult veiniga. Pool pudelit veini, oli täitsa hea, pärast sellist päeva. Juttu sai palju ajada, itaalia keele praktikast polnud haisugi. Siis poleks kõike räägitud saanud. Uurisin ühe joogi kohta, mida tuttavad soovitasid. Nimelt LIMONCELLA. See olevat midagi meie Vana Tallinna sarnast olevat. Seega maitsesin ära. Pärast väsitavat reisi ja väikest kogust alkoholi olin mina purjus. Tagumine aeg koju minna ja linade vahele ronida, kuna kell lähenes juba 3 le öösel. Seekord läks "hea pea" raisku.