kiik jälle olemas

Täna sai järjekordselt siis üles pandud kottkiik tuppa. Paraku ei olnud ma võimeline seda ise tegema kuna puudusid vajaminevad tööriistad. Selle töö teostamiseks oli vaja lööktrelli, mis suudab läbistada nõukaaegsete raudbetooni paneelid. 

   Kiige esimene ülespanek oli lühiajaline. Põhjuseks oli vilets kinnituskonks (mille valisin mina ise) ja mitte just kõige õigem koht kuhu see kinnitati (ukse auku seinale- minu valik jällegi). Paraku on nii kui ise asja ei tea ja ei oska nõu küsida siis läheb valesti. Eks elu õpetab... Kahjuks kõik need kaks nimetatud põhjust ja kolmas põhjus ei püsinud kaua. Ah ja kolmandaks põhjuseks oli Freia-Mia kaalu kasvamine ja aktiivne kiikumine. Kui ta beebi oli siis piisas sellest, et kiik ripun, kergelt õõtsub ja laps saaks olla seal keras nagu siilike. See oli ideaalne kohtpäevaseks uneks kui õue ei olnud mahti minna. Oli ka õnne, momendil kui kiik alla kukkus. Freia-Mia just kiikus kui järsku käis kolakas. Kiige etteliikumise momendil andis järele kinnituskonks ja sadas otse alla. Tänu sellele, et otse alla kukkus, ei saanud laps kaika ja konksuga vastu pead.

   Kiige teine ülespanek sai pandud targemalt. Konks otse lakke, puutüübel sisse ja loomulikult toodi ka vähe paremkonks - õige asi selliseks otstarbeks. Tuleb tunnistada, et mul on veel palju õppida ja teadmisi koguda enne kui kipun õpetama. Olen väga tänulik Martinile kes selle abipalvele vastas ja ära tegi.

   Kiik sai katsetatud - istusin ise sisse ja kiikusin. Freia-Mia tegi hoogu ja paitas mu pead. Pärast poole puges ise sisse ja tõmbas kerra. Terve õhtu on ta rääkinud ja kiigele näidanud: "ONU, trrrrrr, Mia kiiga-kaaga." Täiesti arusaadavseletus aasta ja seitsme kuuse lapse poolt. Seda oli vaja ka nannile (vanaemale) telefonis seletada.