Kontroll mis annab kindlust.

 Olen märganud enda juures olukordi kus ma õpetan seal kus pole vaja. Selle seletuseks on see, et ma tahan kontrollida olukordi mis minu ellu tulevad. Teadvustan ka seda, et ma ei peaks seda tegema ja usaldama sellistes olukordades inimesi kes teavad ja tunnevad asja.

 Olukord: Eelmises postituses kirjutasin seda kuidas kiike paigaldati. Esimene kiige ülespanek kujunes selliseks kuna ma ikka konkreetselt õpetasin kuidas ja kuhu ja eha palju puudu ei jäänud kui oleksin ise trelli kätte võtnud ja sõbrale ette näidanud kuidas kiike paigaldada. Katse kaks oli pisut teistmoodi kuna ma juba tabasin eoses ära momendi kui hakkasin jälle õpetama ja sain piduri omale peale. FB küll pisut andsin nõu, et vaja oleks lööktrelli ja konksu. Ega palju puudu ei jäänud kui ma oleks hakanud kirjeldama konksu. Hingasin kolm korda sisse ja välja ning usaldasin Martinit. Kuigi hinges oli väike kahtlus, et kas kõik sujub... (usaldamatus jällegi). Lõpuks kui hakkasime vaatama kuhu konks kinnitada siis hoidsin ma ennast tagasi, tuletades endale meelde: "ta on mees, ta on pädevam sellel ala, ta teab mis teha... pekki las olla siis mu ilusas valges laes auk, see ei ole nõme...seal ripub kiik ja see on lapse tervise huvides ohutum kui eelmine koht jne) - vot selliselt ma siis seisin keset tuba. Jee ma ületasin ennast ja ei seganud vahele.

Olukord2: Seinapiltide seina panek. Osad pildiraamid on väga rasked ja nende jaoks oli vaja seina auk puurida ja konksuga panna. Nii siis tuli jällegi appi üks sõber. Lugesin sõnad peale:"vaja on lööktrelli, sest sein on betoonist). Selleks ajaks kui kohale jõudis oli mul juba välja mõõdetud kõik kohad kuhu vaja auke teha. Hoolimata minu infost tuli ta kohale akutrelliga ja sellega mitte ei saa sellesse seina auku. Lõpptulemuseks oli see, et üheteistkümnest august sai seina ÜKS. Kuna puur läks katki, aku sai tühjaks ja trell ei suutnud seda seina augustada. Läksin järgmine päev poodi, ostsin kleebitavad konksud ja ladusin seina pilte täis. Ise olin rahul, imetlesin seina ja tundsin: "kui osav ma ikka olen ja kui ise ära ei tee on samahästi kui tegemata". Mida ma siis õppisin olukorrast - Olen kontrolli friik. 

Olukord3: Freia-Mia söögitooli parandamine. Lõpuks kui olin ise proovinud mitu korda seda remontida ja laps oli ka kukkunud siis palusin, et R tuleks ja teeks oma lapse tooli korda. Nagu alati lugesin ette nimekirja mis selleks vaja läheb. Akutrell, kruvide suurus (läbimõõt ja pikkus ja tüüp). Seletasin ära kuidas ja mis teha ka tuleb. Nu jah oli ju mul teada kõik täpselt ainult polnud tööriistu ja seda füüsilist jõudu. 

  Tooli juures oli vaja paigaldada hing, et tool pooleks käiks (lauaks ja tooliks). Seda hinge ei saanud ma ise paigaldada kuna puit oli nii kõva, et ei jaksanud kruvi sisse keerata ja ühe koha peal oli vanakruvi saba sees ja takistas hinge sobitamist. Nii siis kui R kohale jõudis, rääkisin kogu jutu ära ja mis veel kõige hullem...passisin ise nina pikalt juures, et kõik tehtaks õigesti. Kui tekkis väike mõttepaus, tundus mulle, et pean jälle hakkama õpetama. Kuigi sain aru, et ma ei ole õige inimene õpetama kuna tegemist oli ikkagi tisleri haridusega inimesega. Aga jah sellest kontrollimisvajadusest sain ma aru alles siis kui kõik oli tehtud ja R läinud. 

   Nii siis loo moraal: tuleb lasta lahti sellest kontrolli mis vajadusest ja kõik hakkab laabuma paremini.