Talvine jalutuskäik

Nagu alati minu väike peakene mõtleb välja asju, et elu ei oleks igav. Selleks saigi moodustada võistkond ja kirja pandud Winter Xdreamile. Võistkond oli suhteliselt võrdne füüsiliste võimete järgi.
Ettevalmistus: Vastavalt ilmale riietus ja võimalikult vähe nodi kaasa. Ilma tellimuse tegin juba nädala alguses ära - õnnestus. Riietuse otsus langes siiski sportliku, mugava ja sooja kasuks. Õnneks olin ma raatsinud investeerida kunagi sügisel. Ainuke mure oli veel sokid ja jalanõud. Jooksutossude kasuks kippus otsus langema, aga kole kiiresti saavad märjaks. Pidi tegema hea sokivaliku, mis ka märjana sooja annavad. Meie kaubanduses leidus ka õnneks sellele küsimusele vastus. Toiduga muret ei olnud, kuna võistluse aeg lühike. Pool liitrit jooki oli ka liiast, kuna jäi enamus alles. -Pigem jäägu üle kui puudu.
Teostus: Äratus väga vara (laupäeva kohta). Kella 8 paiku hakkasime linnast välja sõitma Valgehobusemäe suunas. Mina loomulikult magasin terve tee. Kohale jõudes oli metsikult külm, korraks isegi tekkis tunne, et mida ma siin passin. See tunne tekkis ainult hetkeks. Mõne aja möödudes, saime kätte võistluseks minevad vidinad:
1. hügieeniline huulepulk (kahjuks mitte punane:))
2. käepaelad
3. lepingu (pidime läbi lugema ja allkirjastama, et oleme teadlikud ohtude suhtes. Nagu näiteks: võite sattuda jahipidamise piirkonda. võite sattuda rappa jne...)
4. toidutalongid (kindel koht võistluse ajaks oli minu seljakotis, kindlustamaks enda kaasavedamist äärmuslikes olukordades).
Peale starti tohtis maast võtta kaardi ja plaani koostamine võis alata. Esimeses punktis oli kohe lisaülesanne, seda me tegema ei hakanud. Selle sooritamisel oleks võinud võistlus väga kiirelt lõppead. Nimelt tegu oli suusatamisega: vanade puusuuskadega, vaja mäest üles minna ja liivaga kaetud nõlvalt alla lasta. Kuna oli kuulda, et mõni kukkus nina veriseks ja juhtuda võis nii mõndagi, siis oli tark otsus see viimasena teha. Alustasime oma teed siis vastupidises suunas kui teised. Liiklus ei olnud eriti tihe ja punktide leidmisega ei tekkinud järjekordasid. Väga paljudes kohtades kasutasime ikka otseminekut asimuudi järgi. Ajaliselt see meile ei toonud väga palju edu aga kindlasti distantsiga oli vähem. Muidugi mis minule väga närvidele käis, oli see et soo kattis enamuse alast. Jalad said ikka väga märjaks, head sokid päästsid palju. Väga väsitav on ikka hüpata ühelt mättalt teisele või siis ronida mööda mahakukkunuid puid. Kogu matk kestis 7 tundi ja plaaniks sai võetud see, et korjata ära kõik punktid. Kui pool aega oli läbi, siis tuli ka esimene plaanimuutus. Kõige tagumist punki me ei võta, sest ei oleks tagasi muidu jõudnud ja teeme hoopis lisaülesande ära. Peale pikka jooksu ja jalutusretke jõudsime 45 minutit varem tagasi. Seega oleks olnud võimalik ka viimane punkt ära võtta. Aga otsus tehtud, siis pole midagi enam parata. Oodates lisaülesande järjekorras, hakkas juba kergelt jahe. Järts liikus mega aeglaselt, kuna osad suusad olid katki ja tundus, et ei tule aega sisse kui veel ootame. Otsus selline, et aitab külmetamisest ja sooja ära. Autos soojad riided selga ja suppi sööma. Kodus hea soe saun ja klaasike veini päeva lõpetamiseks. Jalad käed terved ja mitte ühtegi villi ei olnud seekord.

Fotokool

Minu esimene tund Fotokoolis läks keskmiselt. Õigemini oli väike šokk. Jõudsime teema juurde nagu seda on: ava, säriaeg ja säritus. Kuidagi raske oli see inf mis ühe korraga tuli. Päris maha ma ennast veel ei kanna. Loodan praktiliste sooritustega paremini aru saada. Rahvast on koolitusel päris palju ja enamus tibid. Koolitajad tundusid esmapilgul olema oma ala proffid. Õppida on palju ja hea oleks kui suudaks kogu selle infi endasse kinnistada. Klassiruum on hubane, võiks olla pisut valgem. Kuna koolitus on korra nädalas siis peaks olema ka aega, et kogu selle materjali saaks läbi töödeldus rahulikult.Ega siis midagi, jään ootama tulemusi enesearengu suunal.

Oma maja "rõõmud"

Hommikul äratus 15 minutit varem - lumerookimine.