koolitööde fotosuuut

modellid olid sellised: kellel oli paha tuju ja kes ronis puu otsas. Pole lihtne koostöö vist selliste tegelastega. :) Fotod Rauno Rajasaar.

kannu talgud vol2

Nüüd siis teekannul glasuur peal ja vaja veel viimast korda ahju panna, et glasuur ära põletada, siis on odata lõpptulemust.

 ilma glasuurita

 glasuuriga

 nagu ikka on Feria-Mial oma osa selle kannu tegemisel

 Kihnu lainel....

Täna oli lapsi rohkem kui täiskasvanuid

kevad on käes ja lihavõtted on läbi

Seekord siis olid pühad meil väga rahulikud, värvisime ainult ühe muna. Freia-Mia aitas ka muna värvida ja loodan, et aitab ka ära süüa selle muna.
   Kevad on mõjunud väga hästi minu loomingule. Üle pika aja oli soov võtta fotoaparaat kapist välja ja natukene läbi fotosilma vaadata.

Teekannu talgud

Sai jälle teekond ette võetud Määra Mäele ja õpetaja Maria juhendamisel valmis üks suur teekann. Saviga voolimine on mõnus teraapiline tegevus, sellest on ka Freia-Mia aru saanud ja ei olnud ta nõus hetkekski kõrvale jääma sellest tegevusest. Kuna koht ja inimesed olid talle tuttavad siis polnud siin mingit olukorraga harjumist ega nägudega tutvumise aega vaja, kohe kõhuli lauale ja hakkas valmis olevaid savikanne uurima. Peale mida sai Freia-Mia ka tükikese savi, väikese tainarulli ja paar vormikest kätte. Minul oli nii rõõmus meel vaadata kuidas ta tegi järgi kõik mida teised ees tegid ja selle vaatepildi käigus ei suutnud ma ise midagi teha... lihtsalt imetlesin seda väikest ajalikku tirtsu. Lõunapausi ajal proovisin teda magama saada, et saak ise ka midagi selle savitükiga korda saata aga ega see uni ei tule kui on nii põnev tegevus pooleli. Jalutasin oma tund aega mööda männimetsa ja jää või ise enne magama aga Freia-Mia ei kavatsenudki magama jääda. Polnud midagi parata, tuli tagasi tuppa minna ja temaga koos voolida. Eks see tegevus oli pisut keerulisem ja võttis rohkem aega ja aegajalt tuli uuesti siluda kannu detaile, sest ühed väikesed näpud jõudsid igale poole.
  Kuna voolimise protsess oli pikk ja savi kippus liiga kuivaks minema siis sai pritsida vette peale, et ei tekiks pragusid sisse. Loomulikult oli ka Freia-Mial vaja oma tükikesele vett peale pritsida ja see saviplöga oli väga vahva tema arust. Jällegi minu tegevus häiritud kuna Freia-Mia hakkas ühele vanaemale seletama seal kuidas saviga tuleb voolida. Oma pudikeeles muudkui seletas ja seletas ja käed muudkui voolisid savi. Vahepeal muidugi pidi väikese ampsu ka tegema sellest savitükist. Klassikaline vaatepilt nägu ja käed savised.
   Päev oli pikk, kann sai ka valmis ja õpetaja Maria tõi kaksikud poisid ka kohale... siis läks alles õigeks peoks, Freia-Miale meeldivad väga teised lapsed ja nii tore oli neil omavahel omas keeles suhelda. Üks poiss võeti korraks seltskonnast ära, mille peale Freia-Mia hakkas kõva häälega nutma. Sama oli ka ära minemisega, selline nutt lahti, et enam ei saanud beebidega koos olla... võta või kaksikud koju kaasa.
  Nädala pärast saab uuesti minna ja üle glasuurida teekann. Peale mida on plaanis hakata teeõhtuid korraldama, sest kann on suur ja selle tühjendamisega jääme meie Freia-Miaga hätta.

 

 vanaemaga mingit plaani pidamas

Freia-Mia kuulab hoolega mida õpetaja Maria räägib

Moodsad vanaemad ja Männipargi uudised

Männi pargis Freia-Miaga kiilumas käies võib näha nii mõndagi huvitavat huvitavat.
  Näiteks üli lahe vaatepilt oli see kui üks vanaema vurab "tõuksig" ringi ja pisike lapselaps seisab "tõuksil" vanaema ees.
  Kuidas tited omavahel liivakastis mänguasju jagavad ja omavahel suhtlevad.
  Noored emad istuvad liivakasti serval ja nutitelefonid pihus ja facebook on lahti. Ise olen võtnud selle aja kui ma Freia-Miaga mänguväljakul patrullin ja liivalosse ehitan, siis veedan ka selle aja koos temaga olles füüsiliselt ja mõtetega selles hetkes ja seda kvaliteet aega nautida. On ju tore vaadata kuidas aastane laps panna esimest korda liivakasti ja anda talle kätte kühvel, ämber ja liivavormid... teab ta täpselt mis nendega teha. Ilma mingi juhendamiseta ja ette näitamiseta hakkas Freia-Mia koheselt liiva ämbrisse kühveldama. Eks see ole see kiikumas käimise ajal nähtud tegevus. Kuna kiikuda lapsele väga meeldib. Kiikumas käies jälgis ta väga täpselt mida teised lapsed teevad. Peale nädalast kiikumispraktikat avastas ka veel seda, et kui jalgadega siputada siis saab ka hoogu juurde teha.
   Jalanõudega on lood aga pisut halvemad kui muude huvitavate tegevustega mis on  lisandunud meie päevadesse. Kuna kõndimine veel selge ei ole siis ei ole ka jalanõusid olnud väga vaja jalga toppida, siiani läbi ajanud lambanahast kapukatega. Liivakasti muidugi need kapukad ei sobi eriti. Seega käime liivakastis harjutamas saapaid. Mina räägin ja näitan, kuidas teistel lastel on saapad jalas ja peaks ka proovima. Peale pikemat läbirääkimist saan jalanõud jalga ja siis tuleb kohe hakata tegutsema, et lapsel jalanõud meelest läheks. Tundub, et ega see kõndiminegi väga kaugel enam ei ole. Ilma toeta seismine on juba päris kindel ja tahaks isegi samme juba teha aga on veel pisut ettevaatlik. "Tipamine" tuleb juba päris kenasti välja kui mina kinni hoian kätest ja tugede najal on ka mõned sammud tulemas.

 "näe, mul on käbi..."