Kevad käes

Termomeeter näitab varjus´+ 10 kraadi, päike tundub olevat päris aktiivne ja linnukesed laulavad. Kevadet on muidugi tunda ka töö tegemises, lennukeid kuidagi palju käima hakanud ja ikka jooksmist üksjagu. Päikesevannide jaoks katsun ka ikka aega leida, ega siis saa päikesekiiri raisku lasta. Kuigi väga kauaks ei lubatud seda sooja ja ilusat ilma. Pidi ikka korraliku lume veel taevast alla viskama. Aga praegu muidugi ei ole lumest haisugi.

Mazar - I - Sharif

Laupäeva hommikul tegi Belgia C 130 piloot ettepaneku, et nendega kaasa lennata. See oli liiga hea pakkumine, et mitte nõus olla. Vajaminev varustus lennuks oli: pass, soojad riided, kaamera ja hea tuju. Kõik oli olemas...tuju oli muidugi üli hea. Kokkulepitus kellaks sai siis ennast kohale veetud lennuki juurde ja tehti väike briifing. Räägiti ära siis peamised asjad, et kui midagi juhtub, kuidas tegutseda vastavalt olukorrale. Minu istekoht oli kokpitis navigaatori toolil. Muidugi oli antud luba ka seista. Näidati ära kohad kust kinni hoida maandumise ja stardi ajal. Seismiseks parim koht oli kapteni seljataga akna all. Väga hea koht pildistamiseks. Pilte hakkasin juba varakult tegema. Lennukile laeti peale kogu varustus ja inimesed. Üheks reisijaks oli isegi koer. Kui inimesed peal, käivitati mootorid. Algas siis lend sihtkoha poole, ruleerisime rajale ja lendu. Tunne oli täitsa hea, polnud ju nii kaua lennata saanud. Isegi väike ärevus oli sees. Kogu ümbruskond tundus nii väike ülevalt vaadatuna. Raja otsas olevad mäed ei olnudki nii lähedal kui maapealt vaadatuna, päris kaugel teised. Aga palju ilusamad kui algul arvasin. Lumi sädeles päikese käes ja väga väga ilus oli. Tundsin kuidas ma muutusin jälle vabaks nagu lind, see on ülimalt hea tunne kui saab lennata. Võiams vaade avanes siis kui lennuk tegi järskusi pöördeid ja kõrguse kogumisi. Klõpsisin pilte igal võimalikul hetkel. Mäed on nii erinevad ja lennata kohas kui ei tundu olevat lõppu mägedel – super. Vähehavaal hakkasid lumised mäed vahelduma punaste mägedega.
Maastik muutus tasasemaks ja kaugelt paistis rohelust. Meie lendamise suund oli pistu põjha poole aga ilma muutus ilusamaks. Rohetavate orgude vahel looklesid teed, jõed ja oli näha ka mõningaid maju. Sealne lennuväli oli väga väike ja vähe asustatud. Teenistuses olid ainult saksa personal. Isegi “follow me” auto oli naljakas. Mingi vana ja logisev auto, kuhu oli kollane vilkur peale pandud ja vineerile joonistatud “follow me”. Kui kaup ja inimesed olid maha laetud siis toimusid ettevalmistused tagasilennuks. Kohapeal sai pilte tehtud ikka päris palju. Tagasilend toimus väga lähedalt mägede vahelt. Vaatepilt oli nagu muinasjutus ja proovisin igat hetke jäädvustada. Aga see oli midagi sellist mida sõnadesse ei pane ja veel raskem seda kirjutada. Päike paistis vastu ja muidugi töötles mu nägu pisut, õhtuks olin punane nagu “keeduvähk”. Tagasilend möödus väga kiiresti ja kahju oli kohe näha lennuvälja. Oleks tahtnud veel õhus püsida. Aga nagu teada kõik hea asi lõppeb kunagi. Nii ka seekord, tuli pilvedelt alla tulla ja tagasi reaalsusesse ja igapäeva rutiini.
Maandumisel “Torn” juhendas lennuki perrooni poole ja ütles:” jälgige Follow me autot”...mille peale piloodid vastasid: “Follow Me Girl on meil päris käega katsutaval kaugusel”. Sellele repliigile järgnes muidugi naeru päris pikaks ajaks. Lõpuks kui lennuk oli pargitud ja kogu träni maha veetud, siis tegin veel pilte meeskonnast ja lennukist. Üldiselt on väga vähe vaja, et olla õnnelik ja oma olemine huvitavaks teha. Pilte sai kokku tehtud ligemale 250 ja enamus on täiesti head. Lähipäevil katsun oma galleriisse üles panna.

Talv on tagasi

Lumesadu algas neljapäeva hommikul ja sadas terve päeva, seega suleti lennuväli juba aegsasti. Tööpäev kujunes väga igavaks. Teed olid nii libedad, et minul küll oli raskusi kõndimisega. Õhtul sai muidugi ohtralt uisutada mööda perrooni. Sadu lõppes alles öösel. Hommikuks oli kogu Kaia kaetus valge lumega.
Laupäevane ilm on muidugi suurepärane. Päike paistab, taevas on sinine ja - 8 kraadi külma. Aga kahjuks on lennuväli ikka veel suletud, kuna koristustööd käivad. Meeletu lumi mida jälle kokku korjatakse. Täitsa lahe ilm iseenesest. Millegipärast on minul tuju jummala mega ja tahtmine minna lähedal olevasse mäkke suusatama.

Afganistani lapsed

Nagu kunagi varem mainitud, lapsed on siin väga armsad. Vajavad ainult natukene seepi ja vett. Ega juuksehari ka muidugi paha pole, aga pole hullu. Päeval mil sai linnast jälle käija ja külastada mäetipus olevat kula, oli lapsi palju. Siin ei loe see kui vaene pere on, peaasi,et oleks palju. Lapsi rakendatakse igapäeva töödes, näiteks vee toomine kaevust või väiksema õe/venna kantseldamisel. Veeanumaid kannavad nad pea peal vägagi osavalt. Leidub ka muidugi selliseid tegelasi ka kes istuvad nagu enamus siinsed mehed lihtsalt aia ääres.
Jõudes vaateplatvormile, oli seal palju lapsi, kes mängisid päikese käes sädeleval lumel. Ilm oli küll päikesepaisteline aga külm. Mänguasjaks oli lingu taoline asi, kuhu siis pandi kivi ja seda keeritati täiest väest, et heita kivi kaugustesse. Isegi väikesed poisikesed olid väga osavad selles. Oli päris paar juhust kui nad tahtsid heita seda kivi meie autosse, aga piisas ainult sellest, et teha kuri nägu ja raputada pead. Üleval sai teha palju pilte linnast ja lastest. Enim meeldis mulle üks väike tüdruk. Ta oli nii ilus laps, et silm lausa puhkas teda vaadates. Pisut tumeda nahaga, väga paksude juustegs, suurte pruunide silmadega, pikkade ripsmetega ja väga armsa naeratusega - nagu nuku. Umbes 6 aastane. Korduvalt püüdsin temast pilti teha aga ei õnnestunud. Nii kui kaamera välja võtsin ja temale suunasin, pööras ta selja. Aga siiski sain temast pildi. Üks umbes samaealine poiss oli seal ja tema mõistis inglise keelt väga hästi ja sai temaga räägitud pisut maast ja ilmast. Lõpuks sai siis talle öeldud, et tahan teha pilti selle tüdrukuga, aga öelgu et ta ei kardaks meid. Nu ja lõpuks sain siis selle pildi. Poistele meeldis väga kui neid pildistada. See aeg kui me seal üleval istusime, tuli lapsi aga juurde. Lõpus oli seal ka suuremaid lapsi, küll muidugi poisid kõik aga siiski, tuldi meid uudistama. Minu hele nahk ja blondid juuksed olid neile suureks vaatamisväärsuseks.
Mäest alla liikudes oli siljon võimalust teha pilt kohalikust elust ja muidugi kasutasin ka võimalust. Aken lahti ja pildistama. Jõudes ühe hunniku laste juurde, tahtsid nad vett, kuna taga autos oli hulka veepudeleid, siis ronisin taha, et neile sealt anda seda. Selle ajaga kui ma selja keerasin, näppasid nemad mu päikeseprillid ära. Nii kiirelt käis, et ei saanud arugi. Prillidega tüüp jooksis kaugel juba, aga piisas sellest kui ma tegin kurja näe ja ütlesin: "Give me back. I need my sunglases and they are mine." Peale mida toodi mulle need tagasi, ma ei oleks küll seda uskunud aga nii see oli. See oli muidugi õppetund minule, et mitte jätta oma asju tähelepanuta. Aga siiski on nad väga armsad ja nummid.

Kabul City Tour vol 3

Eilne päev algas minu jaoks väga varakult. Hommikul kell 8 juba väljasõit linna. Õigemini linnast välja. Pisut eemal mägedes on olemas isegi pisikene järvekene. tundub küll olevat tehisjärv, aga ei saanid eriti aru, kuna oli jääs ja mägedes on seda lumekest ka pisut rohkem. Järve ümbris oli kattunud sügavasse lumme ja täielik vaikus. Suve hooajal on seal võimlus harrastada mitmeid atraktsioone. Ujumine, paadisõit, suvitamine jne.. isegi golfi keskus on olemas. Väga kaua ei peatunud siis selle teema juures, tagasi linna. Enne linna oli ka näha välikooli. See on jälle suvine programm. Kooli on asutanud selline organisatsioon nagu Unicef. Telke oli üsna palju seal, kuna igas telgis oli erinev klass. Aga praegu oli jälle vaikus igal pool.
Üsna pea saigi olla linnas tagasi ja nähtavale ilmus kohutav tolm ja kuulda oli meeletut lärmi. Kuna kell oli jälle seal maal, et üsna varsti tagasi olla baasis, et alustada oma igapäeva tööd. Kuid siiski, tegime väikese rongi linnas ka. Nimelt külastasime kuninga paleed ja seal lähedal olevat muuseumit. See muuseum ei olnud küll täielikult valmis aga eksponaate seal oli ja kannatas täiesti vaadata. Sisenemisel kohalik politsei otsis meid läbi. Tegelikult ainult mehed, naisi siin riigis ei otsita läbi nagu ma aru olen saanud. Lihtsalt paar korda on olnud läbiotsimine (ok läbikatsumine) aga mind pole tuudutatud. Kui eksponaadid läbi käidud siis autosse ja kodupoole. Aga jäi ikkagi veel midagi teele ette.
TV-Hill, on üks populaarsemaid kohtasi - vist. See on väga kõrge mägi keset linna ja seal otsas on palju antenne. Seekord me sinna muidugi ei läinud. Sai külastada ühte lahedal olevat palju väiksemat küngast, nu see oli piisavalt kõrge ja tänavad olid ikka kohati läbipääsmatud sinna. Künka ühel nõlval on vaateplatvorm ja sinna oli siis vaja saada. Kuna ilm oli väga ilus siis olid ka tänavad inimesi täis. Peamiselt lapsed. Mööda tänavat veeti vett, kes siis käsitsi ja kelleloli eesel see kasutas muidugi loomtööjõudu. Majadest poolas igasugune reovesi otse tänavale. Lõpuks kui sai jõutud eesmärgini, siis see vaade oli ikka väga ilus mis avanes. Sa nägid kõikjale, Kabul oleks justkui su peopesa peal...sai teha paar pilti ja siis autole hääled sisse ja minema. Sai sõita veel pisut linnas ja nati pildistada. Mina kandsin peas igaks juhuks kohalikku salli, et mitte oma blondide juustega äratada liigset tähelepanu. Tundus jah olema vähem kohalike naeratusi.

Pühad läbi

Sõna otseses mõttes on Kaial pühad läbi. Hommikul jõusaalis olles kohalikud korjasid kuuselt ehted maha, kuusk võeti tükkideks ja karpi. Sedasi tehti ka kõigi ülejäänud kuuskede ja jõulukaunistustega - kahjuks.
Isegi lumi kosjati lennuväljalt kokku. Selline kraapimine käis mööda betooni, et kõrvadest jooksis lausa verd. Nali naljaks, aga jah kogu lumi pandi koppadega suurtesse autokastidesse ja saadeti teele. Keegi ei tea kuhu...mina muidugi mainisin, et Eestisse oleks täitsa tore see lumi saata. Kuna tean et Kalla tahab suusatada, siis andsin autojuhtidele suuna kätte, kuhu Eesti jääb. Ma küll ei ole päris kindel, kas nad mu jutust aru said ja kas see ka kohale jõuab...Aga lahe on saata väga, väga lõunast väga, väga põhja lund :)
Juhul kui see lumi kohale jõuab, siis andke teada. Andsin endast parima.

Heal lapsel mitu nime

Tundub et ma olen olnud hea laps, või siis väljateeninud oma olemisega need nimed. Nimega Kertu on kõigil rahvustel raskusi välja öelda, muidugi välja arata soomlased.
Prantslased hääldavad Kertu - Kati...nuu nii ma siis olin Kati nendele.
Britid, need on muidugi omamoodi klass, igasuguste veidrustega. nendele olen ma Ceito...
Ei saa ju olla nii lühike nimi nii raske välja öelda. Kõik tugevad tähed ja ühekordsed ka veel.
Prantslased arvasid, et ma võiks ikka olla midagi muud kui Kertu - Kati. Seega olin kanditaat prantslaste poolt tehtud nimesildile: Barbie. Selline roos põhja peal, prantsuse lipuga Barbie. Selle nimega käib ka traditsioon, kanda seda pidudel. Nu ja nüüd ma siis olen French Barbie paljude jaoks.
Isegi mu toa uksele pandi Barbie kleeps.
Belglaste arvates on Sunshine just see õige nimi. Nu eks ma tasapisi harjun ka selle nimega. Küsisin siis, et millest see nimi...ma pidavat koguaeg naeratama ja olema päikseline...
Ise olen igatahes arvamisel, et Kertu on ikka siga lihtne nimi võrreldes prantslaste nimedega. Meie teami tuli uus prantslane kelle nimi on Orelje´. Nu nädal on möödas ja nimi hakkab vaikselt selgeks saama. Aga kui on vaja kiiresti välja öelda seda nime - lootusetu. Inimesed kellega suhtlen iga päev, nende nimed on nu nii nibin-nabin selged. Ikka põhiline suhtlus käib selle kaudu, kust riigist pärit. Mina ei jõua kõiki nimesid meelde jätta ja kui ikka nime ei ole sildiga rinnas, siis pole muud varianti. 4 kuud on piisav aeg, et mõnedki nimed selgeks saada.

Eid al-Adha

Leidsin siis jälle teema millest kinni hakata. Kuna sai 29 dets. Kruisida jälle linnapeal, siis hakkas nii mõndagi silma. Tekkis küsimus.
Miks nii palju lambaid, kitsi ja lehmasid (veiseid) liikus tänavatel?
Miks oli nii palju rahvast linnas?
Miks naised riietusid ennast pidulikumalt kui tavaliselt?
Miks oli tänaval kerjuseid rohkem kui muidu?
Miks igal nurgal oli palvetamis tseremooniad? – ok selle peale ma ei imesta, nad ju sügavate traditsioonidega rahvas. Aga siiski...
Autos sai rääkida ja arutleda sellel teemal teiste eestlastega...kuna Ramadan sai läbi ja oli võimalus süüa ja juua, pidi sellele järgnema mingisugune suuremat sorti pidustus. Nii oligi...isegi meie baasis olevad asutused, kus töötasid kohalikud, olid suletud. Koristamist ei tuimunud kohalike poolt ja ega ei olnud neid liikumas ka näha territooriumil. Kõige ebamugavam oli muidugi see, et ka pesumaja oli suletud. Ei saanud oma riideid kätte kuni 2. jaanuarini. Asusin siis asja lähemalt uurima, aega ju nagu oleks ja nii ma siis leidsingi...
Moslemitel on 2 kalendri arvestust: Based on Afghan/Persian Solar Calendar (365 days) selle kalendri kohaselt tähistatakse siis rahvuslike pühasid. Based on Islamic Lunar Calendar (355 days) ja selle kalendri alusel tähistatakse siis religioosseid pühasid. Eid al-Adha on siis moslemite religioone püha. 2006 aasta tähistati seda siis 28 detsember ja ulatus välja siis kuni 1 jaanuarini. Peaks siis tähendama see püha “Pidulikku Ohverdamist” . Seega pole imestada midagi, et liikvel oli nii palju loomi. Tänavatel müüdi liha suurtes kogustes ja isegi taksosse olid lambad lubatud. Päris naljakas vaatepilt oli see kuidas taksos taga istmel istus afgaani naine ja lammas kõrvuti. Ega pole vist küsimust kui tähtsal kohal on siis lammas siin riigis. Või jälgida seda kuidas mees peatas takso kinni ja hakkas tagant luugist 2 lammast autosse tirima. Tagasi nüüd siis selle püha eripärade ja traditsioonide juurde.
Tähtsuselt on see siis islami teine püha. Miljonid moslemid igal aastal lõpetavad oma palverännaku Mekasse selle pühaga. Iga moslem peab korra Mekas ära käima oma elu jooksul. See rännak ei ole just kergete killast. Liikuma hakkab miljoneid inimesi ja nõrgemad kas ei näe Mekat või ei jõua koju tagasi. Need tegelased kes siis on oma teekonna edukalt lõpule viinud ja tagasi kodus siis loomade ohverdamine on kogu selle rännaku meeldivam osa. Toitu jagatakse siis perekonna ja sugulaste vahel. Muidugi antakse ka vaestele mingi osa, aga üldiselt ei olnud seda siinsetel tänavatel eriti näha. Vaesed liikusid mööda tänavat ja kerjasid raha siis ummikus istuvatest autodest. Kõige hullem oli see, et ei saa eest ära ka sõita nendelt kuna liiklus liigub mm haaval. Liikluses muidugi võib kohata igasugu jaburdust. Lisaks autodele jalutavad seal lehmad, mehikesed oma suurte turukärudega...keset autode massi ilmus teele näiteks minu suurune gaasiballoon, mis veeres allamäge.
Istudes siis ummikus, tungis suletud autoakende tagant mingi heli, mis meenutas justkui mingit palveid. Vaadates siis ringi ja oma terase silmaga tabasin ma endale väga lähedal asuva palvekoja. Üle tänava oli väike mošee. Inimesed palvetasid õlgmattidel, näha oli ainult mehi. Katsusin tabada seda oma kaameraga aga raske on seda teha läbi autoklaasi ja pisut eemal.
Kuna liiklusummik oli väga suur ja sai vaevaliselt edasi siis sai ka jälgitud kohalikke inimesi. Autod ja bussid mis möödusid minust, olid täis rahvastatud. Kohalikele muidugi olin ma suureks vaatamisväärsuseks. Ega siis tänaval ei kohta igapäev heledanagalist ja blondi naist. Reaktsioone oli erinevaid: kes jäi lihtsalt suu lahti vahtima ja kes julges ainult piiluda. Ma naeratasin neile alati vastu ja 99% sain ma ka vastu naeratuse. Leidus muidugi ka neid kes olid nii hämmeldunud, et lihtsalt vahtisid. Aga kogu linna oli siiski täis inimesi ja valdavat peomeeleolu.

Kohalikud lambad...

.......mingi eriline sort, pärinevad mägedest. Lammastel on eriti suured tagumikud ja need on rasva täis. Elusast peast kasutavad lambad seda talve üleelamiseks. Kohalikud kasutavad seda muidugi väga kasulikult ära. Pärast lamba tapmist, lõikavad tagumiku ära ja panevad seisma kuhugile sooja kohta. Kui rasv on sulanud vedelaks pannakse see lamba mao sisse. Maitseks segatakse veel sinna hulka rosinais ja pähkleid. Peale mida lastakse sellel pätsukesel taheneda ja üks lusikatäis pidid olema väga toiteaine rikas. Ühe lusikatäiega kohalik paneb tööd teha nagu traktor.

Rock Party 30.12.06

Tööpäev oli väga väsitav. Uneaega jäi väheseks. Kummaline on see, et õhtuti ei tule und ja elaks justkui Eesti aja järgi aga millegipärast ei taha hommikud alata sama ajaga. Ikaldus on ikka iga hommikul. Kolasin siis mööda lennuvälja ringi ja proovisin jõuda lõpuks oma tuppa ja heita tuttu. See mõte ka teostus, aga kahjuks jäi uneaeg lühikeseks. Kähku riided selga ja jõusaali jooksma. Pulss oli üle tüki aja väga kõrge, eks see tulenes sellest, et olin väsinud. Pidasin tunnikese jooksurajal vastu ja pärast jooksmist oli täitsa hea olla. Egas midagi belglased kutsusid mind Rock Party´le. Mingi kohalik Belgia bänd tuli siia.
Õhtul oli ilm väga külm, aga lootsin, et see peotelk on soe. Telk oli soe ja bänd laulis väga lahedalt.
Bänd koosnes meessolistist, naissolistist, 2 kitarristi , klaverimägija ja trummar. Laulud olid tuntud bändide poolt kuulsaks lauldud hitid. Pidu oli väga tore, kuna ma kaameraga seal ringi liikusin, siis hakkasin silma bändi managerile. Lõpuks võttis manager mu käeotsaja vedas lava taga oleva konteineri katusele, et saaksin teha pilti kogu rahvast.
Mõnusalt lahe rokilugu jälle ja pildid räägivad iseenda eest. Tantsida sai ikka korralikult. Peo lõpus andis manager mulle visiitkaardi, kuhu oli kirjutatud, millal järgmine rock party on ja see sama bänd tuleb tagasi. Visiitkaarte sain veel professionaalsetelt fotografidelt, aadressidega kuhu pannakse nende tehtud pildid ja kui mul viitsimist ja aega on siis enda klõpsudki saadaksin. Veendusin jälle selles, et vajan paremat optikali ja lisavälku. Aga nuh peo lõpuks olin ma jälle nagu ametlik fotograaf ja mis kõige väsitavam oli, 50 m kõndimist ühest telgi otsast ukseni. Võttis aega oma 20 mintsa. Nii kui sain paar sammu tehtud, avastasid mõned tegelased, et nad tahavad minuga koos pilti teha. Mu naeratused olid igatahes selleks hetkeks otsa lõppenud ja pidin käsu peale naeratama. Selline elu ka ei kõlba mitte kuskile. Lõpuks lihtsalt jooksin minema, uneaeg surus peale.