...igal ühel oma

jätk eelmisele postitusele....

Kiikmotakaga kiikumine ja remontimine toimuvad päevast päeva.
"Sikkelll, monti vaja..." Freia-Mia jookseb tööriistakarbi järele, karp lahti, kruvikeeraja ja mutrivõti kätte ning sadul pealt maha ja remontimine algab. Kõik kohad kuhu annab kruvikeerajat vahele toppida, sinna ka topitakse. Tehakse tiir ümber motaka ja remonditakse teiselt poolt ka. Kui remont tehtud, sadula all olevasse panipaika pannakse midagi...."Kaasa...." Sadul peale ja valmis sõiduks.
"Pilled....", siis pean mina üles otsima tema päikeseprillid ja peaaegu valmis sõiduks. "Salli", seotakse rätik pähe ja nüüd peaks olema kõik kombes. Viskab jala üle sadula ja kiikumisralli võib alata.
Tundub, et kingitus on läinud täppi ja ega pole vaja kaugelt põhjust otsida, miks Freia-Mial on huvi motakate vastu. Olin ju päris rase kui ringi veel sõitsin ja alati on ta ju minuga olnud kui ma ise oma motaka kallal olen kruve keeranud.

Stunti oskab ka juba sõita, nii et varakult harjutamine viib ühel päeval sihile. Selle spordialaga on minu poolt roheline tuli ja ainult julgustavad sõnad.

Järjekindlus viib sihile

Kui on midagi siin ilmas mida ma väga soovin, siis pean ma ka selle saama. Tihti on sedasi, et kui kuidagi ei täitu minu soov siis jätan ma selle ootele ja kui tähtede seis muutub sootsaks siis hakkan uuesti oma eesmärgi poole liikuma. Täpselt nii ka oli Freia-Mia motakaga.
   Oli suur soov kinkida Freia-Miale esimeseks sünnipäevaks kiikmotakas. Kuna mul pole ühtegi tuttavat tisleri siis tuli kõigepealt leida tisler kes oleks huvitatud teostama originaalseid mõtteid... see tähendab minu mõtteid :)  Kuigi jah paar tuttavat tisleri mul siiski on aga üks n spetsialiseerunud treppide peale, teine oli selleks ajaks puidutööga pausi teinud ja kolmandat ma ei hakka mainima (pole seda mainimist väärt). See selleks, tegin ka sotisaalmeedias (faceboogis) üleskutse, et leida tisler...kahjuks oli tulemus null. Mõne tegelasega võtsin ühendust ja kui ma oma projektist rääkisin, siis oli vastus EI. Aru ma ei või, pole ju nii raske teha üht kiikuvat motakat. Ja seda enam, et olin nõus päris palju rahatäppe selle eest välja kaima... isegi raha eest ei olnud kellelgi huvi. Aga endiselt oli vaja motakat lapsele, sest igal korralikul tüdrukul peab olema OMA motakas. Kuna Freia-Miale väga meeldis minu motakas, siis oli temale ikkagi oma isikliku motakat vaja.
    Otsingud jätkusid ja aeg tiksus, laps oli juba kuue kuune ja minul ikka veel ei olnud tislerit leitud. Sain ühe tuttava kaudu kontakti Koplis asuva kooli puidutööõpetaja kontakti ja rääkisin oma visioonist. Tüüp oli väga põnevil ja leppisime siis kokku, et kui tütarlaps vajab motakat, siis peab ta selle saama. Möödusid kuud ja oli aeg nii kaugel, et hakkasin uurima motaka valmimise kuupäeva. Vastuseks kahjuks sain mulle mitte sobiva variandi. Jõudiski kätte sünnipäev ja mida polnud oli puidust kiikmotakas. Surfasin ringi neti avarustes, et äkki saab kuskilt osta midagi sarnast toodet.... aga ei olnud õnneks. Etteruttavalt võin öelda, et iga asi tuleb omal ajal ja nii seegikord.
    Viimane aasta Haapsalu Kutsehariduskeskuses ja käsil lõputöö tegemine ja ikkagi peas üks mõte (mure), see pagana kiikmotakas. Koolis tikkimisõpetaja (Epp Klimenko) oli juhuslikult (õnneks) ka puidupoistel tisleri eriala õpetaja. Rääkisin siis murest, et äkki keegi tahaks lõputööks teha kiikmotakat  - kahjuks ei mahtunud kohustuslike elementide formaati. Aga mingi väljapääs ju peab olema, ei saa olla ju see et ma pean loobuma sellest kingitusest oma lapsele.
    Aga siis ühel ilusal päeval hakkas energia liikuma ja päev oli päästetud. Leidus tisleriõpilane kellele sai antud see väljakutse ja loodan, et ka temal oli huvitav seda teha. Polnud see tee nii sile midagi kiikmotaka valmimise poole... Vahepeal oli suvi - mitte ükski koolipoiss ei käi ju suvel koolis, et ühele väiksele tirtsule motakas teha. Sügisel läks töö edasi ja muutliku tuulega muutusid ka poisid kes andsid panuse motakasse.
   Kuna koolis on ka veel sadulseppade eriala, siis tehti ka nahast vinge sadul... minu optimistlik meel sai juurde lootust, et see motakas saab ükspäev valmis. Võtku kasvõi terve aasta aega aga teadsin, et saab... kui Jõuludeks ei jõua siis on ju sünnipäev tulemas jne.... :)
    Õnneks enne jõule 23.12 oli roheline tuli ja suund Haapsalu poole. Ja kui ma seda kiikmotakat lõpuks nägin, siis vajus mul suu lahti. See on ikka tõeline motakas, tõeline meistriteos. Siinkohal ei saa mitte mainimata jätta, et Haapsalu kutsekas on ikka väga vinge koht ja sealsed õpetajad väärivad AU JA KIITUST. Sügav kummardus ja tänusõnad ka poistele kes sellega hakkama said.
    24.12 üritasin siis seda motakat kuuse alla ära mahutada... seekord oli kuusk motaka all. Minu väike tütrekene nähes motakat, ronis selle selga ja hakkas hoogsalt kiikuma. Ja kiikmotakas on siiani keset suurt tuba ja kiikumine vaheldub remontimisega.

Täna oli päev kui oleks tahtnud hommikul voodist mitte välja tulla. Sellistel päevadel tahaks teki üle pea tõmmata ja kogu maailma eest peidus olla.
   Öine uni oli painav nii minule kui ka Freia-Mia. FreiaMia sonis rohkem kui ühe korra a öösel ja kuna ta on mul kaisukas siis magas terve öö nii kaisus kui veel olla sai. Terve päev otsustas ta lihtsalt nutta. Suure vaevaga panin ta riidesse ja läksime õue, lootes et värske õhk parandab tuju. Õues peale und hakkas sama trall jälle pihta. Kuna mina ise olin täna kurb siis ainuke seletus sellele on see, et minu meeleolu peegeldus lapses. Mis siin ikka salata, on kogu selle kurbuse põhjustajaks keegi kes oma käitumisega teeb teadlikult haiget minule ja kahjuks ka lapsele. Sellistes olukordades on minu ülesandeks kõike seda selgitada ja jääda oma jõusse ja väesse. Üks asi on kindel, oma tütart olen ma valmis kaitsma sellistes olukordades nagu emalõvi. Oma tütrele olen lubanud, et mitte keegi ei tee talle haiget ja armastus mida ta jagab tuleb usaldusega ära teenida.
      Kogu sellele keerulisele olukorrale eelned muidugi väga tore päev Freia-Mial, sai tundma kahte väga toredat ja hoolivat inimest. Meid külastas Markus oma emaga ja Freia-Mial oli lõbu laisalt. Alguses tantsis ta pika tantsu külalistele, järgnes kerge võimlemiskava, klaverikontsert ja siis läks mänguks. Leivakoorukite söömine oli eriti naljakas. Freia-Mia jälgis hoolega (silm ka ei pilkunud) mida suurem ees tegi ja siis tegi kõik järgi. Kõigepealt lakuti leivakoorukilt maitseaine maha ja siis leib suhu. Poisil oli palju suurem suu ja sinna mahtus terve leivakooruk aga Mia jõudis ainult ühe ampsu võtta selle ajaga. Poiss võttis uue leiva ja Mia loomulikult ka. Minu taldrikusse oli kuhjatud leivakoorukid millest oli võetud ainult üks amps. Peale mida näitasime ette ka oma akrobaatikakava.

Jõulud on imeline aeg...

Käsitöö - keraamika

Sellised said siis meie savitöö lõpptulemused. Kuna oli suur nõudlus, siis uuel aastal uue hooga.

Padjaklubi 2

Sai siin jälle pisut nokitsetud ja uued padjakatted on valmis.

Aasta ja üheksa kuud

Triigin pesu ja magamistoas on vaikus.... Kas tõesti Freia-Mia läks ise lõunaund tegema. Vaikselt hiilin magamistuppa, et saada ülevaade olukorrast. Minu lootused purunesid sekundiga kui nägin mittemagavat last. Aga üllatus oli siiski Freia-Mia pikutas minu voodis teki all, padi kohendatud pisut kõrgemaks ja raamat käes. Raamatuks on Pipi Pikksukk ja avatud oli see leheküljelt - mis meil hommikusest lugemisest poolikuks jäi (see võib olla juhus...või siis jäi talle meelde pilt, mida me hommikul vaatasime ja arutasime) ning  tõmbab jutte näpuga mööda tekstiridasid.  Uudishimust siis küsisin:
Mina: "Mis sa seal teed?"
F-M: "Loen!"
Kuna ta nii enesekindlalt ja veenvalt seda vastas, siis ei hakanud ma vahele segama. Läksin pesu edasi triikima ja jätsin lapse raamatut lugema.