Männipargi tegemisi

Olime Freia-Miaga karusellil ja meiega liitus veel üks tüdruk, umbes 8-9 aastane. Keerutasime seal kiiremaid ringe kui tüdruk hakkas minuga jutustama.
Tüdruk: "Tead mis...."
Mina: "nu räägi...."
T:"mul on selline joogijanu"
M: "Siis pead küll tuppa jooma minema."
T: "Ma olen terve päeva siin mängukal mänginud ja nüüd on tõesti janu."
M: "nii pikalt siin olnud!!!"
T: "Tegelikult mitte päris nii kaua. Sõin kodus lõuna söögi ära ja siis tulime isaga siia."
M: "või niii....."
T: "aga tead kas sa tahad ma räägin sulle oma isast?" Tüdruk suunab käega isale kes istub pargipingil.
"Ta istub kogu aeg oma telefoniga internetis. Nu nagu praegugi. Iga vaba hetk mis tal on, läheb ta jälle arvutisse või toksib oma telefoniga." Minu ema on väga tubli käib tööl ja aga isa istub ainult internetis."
"Mänguplatsil võiks ta ikka minuga tegeleda."
Tüdruk vaatas mulle otsa ja ütles: "kui see titt (Freia-Mia) siit maha läheb, kas sa teeksid mulle siis suure hoo."

seebimulibeebi vol2

käsitöö - padjaklubi vol2

Nööpe hakkab minema nüüd kõvasti. Tuleb vaadata nööbivarud üle ja eks tuleb ka lisa hankida. Seekordne padjakate sai siis omale peale nööbipuu. Kevadised roosad nööbid kaunistamas minu diivaninurka. Nüüd on vaja veel teha sügisene, talvine ja suvine nööbipuu.Tüvi on peale õmmeldud kangas aga edaspidi tuleb tekstiilivärvidega joonistada see peale, siis saab peenemaid  ja ilusamaid oksi teha ja mis tagab ka väiksema ajakulu ning sellega seoses ka hind soodsam. Seda padjakatet tegin 4h - liiga ajakulukas. Aga hea mõte ära kasutada nööbid, mis on ajaga kogunenud ja seisma jäänud ning pole neid kuskile panna. 

   Siit ka üleskutse kui on kellelgi häid ideid taaskasutuse kohta, anna teada ja proovime teostada. Mitte, et mul enda neid ideid väge oleks aga huvitav on teiste arvamust ka teada saada. Ideed on kõik reas kodus, ainult ajapuudud on see mis pidurdab nende ellu viimist.

nädalane progress

Veetsime Freia-Mia ja teiste toredate hipidega nädalakese Saaremaal Parasummerdades. Ilmadega vedas tohutult, kui aus olla siis vedas üldse kõigega terve see nädal. Freia-Mia tegi arengus suure sammu edasi ja sain minagi õppetunde, mis mind muutis enesekindlamaks ja targemaks. Hipilas jagasime tuba Nurriga ja meie elukorraldus oli väga hästi korraldatud. Kui on öö siis kõik magavad (Freia-Mia ka). Olen väga uhke oma tütrekese üle, et ta oskab olla seltskonnas väga hea laps, sealjuures jäädes iseendaks. Terve selle nädala jooksul, pole mul mitte ühtegi kaebust ega etteheidet talle teha... ta on lihtsalt võrratu väike tegelane. Hipilas oi lastele (peale Freia-Mia oiseal veel 2 last. kõik umbes samaealised) pandud bassein, kus väikesed tegelased ennast käisid jahutamas ja veesõda pidamas. Freia-Mia oli bassus pisut ettevaatlik ja tahtis, et ma oleksin käeulatuses. Aga sellest meres möllas täiega. Tegime ka mõne merepäeva endale, et ehitada liivalosse ja sulistada soolases vees.
   Lennuvälja elu oli lastele väga lahedaks tehtud. Selle eest suured tänud Veelale kes on selle oma "südameasjaks " võtnud. Lastele oli varjualune, minubassein, batuut, palju mänguasju ja toredad mängukaaslased.
   Langevarjutamisega sain ka tegeleda, seda küll mitte väga palju aga hea algus siiski. Siis kui mina oma esimesele hüppele läksin usaldasin südamerahus Freia-Mia Nurri hoolde. Oli küll pisut teine tunne minna ilma lapseta aga samas oli süda rahus, et preili on heades kätes. Hüppamine sujus hästi. Kui aus olla siis isegi väga hästi. Polnud ju praktiliselt üle 2 aasta hüpanud ja sai kohe soojenduseks proovida teha 7-way paaripunktine hüpe. Väga hästi tuli välja... langevarjundus ei unune, see nagu jalgrattasõit. Maanduma tulles Freia-Mia ootas mind juba maandumisplatsil ja puges sülle. See on nii hea tunne kui sind oodatakse ja nii siiralt sülle poetakse ja tehakse musi ja kalli. Tunne millest ma ei loobuks kunagi. Peale igat hüpet oli varjupakkimise kord. Selega aitas Freia-Mia mind hoolega. Algul istus ranitsa peal raskuseks ja pärast mängis meduusi palliga. Näitasin talle "pinni", peale mida vaatas ta seda hetke ja siis otsis minu kaelas oleva "pinni" välja ja pani need kõrvuti. Nii tähelepanelik. Nu ja kui ma kõhuli kuplist õhku välja surusin, siis aitas ka õhku välja suruda, istudes kupli peale. Kui kummis olid kinni pandud siis leidis ta maast ühe kummi ja üritas seda ümber troppide panna. Kõige lõpuks proovis tõmmekat klapi alla panna ja sellega klappi sulgeda. Päeva teisel hüppel oli Piilu Freia-Miaga, kõndisid mööda kollast joont ja kui ma maanduma tulin siis Freia-Mia näitas näpuga minu suunas ja hüüdis: "emme". Esimese tõusu ajal oli Nurr õpetanud, et roosa varjuga tuleb emme. Olen südamest tänulik kõigile kes Freia-Mial silma peal hoidsid kui mina hüppasin. Neljapäeval proovisime Eesti naiste rekordit teha, aga kahjuks jäi napilt puudu. Pole lihtne kui 12 naist taevas ringi lendavad. Oma sooritusega jäin väga rahule. Olen uhke oma soorituse üle.
    Oli ka raskeid hetki sel nädalal. Liikvel oli kõhuviirus ja ei jäänud meiegi sellest puutumata. Reedel Freia-Mia oksendas terve päeva ja laupäeval oli minu kord. Õnneks lasti mu haige olla ja põdeda, tütreke oli väga mõistev ja veetsime palju aega magades. Kõige parem ravi on ju teadagi, et uni.
    Meie programmi mahtus veel "Merepäevade" laada külastus ja Muhu muuseumi külastus ning tagasi tee põikasime veel Haapsalust "Pitsipäevadelt" läbi. Suurt populaarsust võitsid meie titemütsid muhukate töötoas.
    Peale nädalast hipielu hakkas Freia-Mia potil käima. Ise küsib potile. Hammaste pesemine on jälle moodi läinud ja ma ei pea hambaharjaga mööda elamist last taga ajama. Sõnavarasse on lisandunud MIA, kinni, nohh, juua, õue...
   Lennuväljal õppis vee selgeks selle, et kui langevarjud tulevad siis tuleb näpuga näidata ja hüüda:"issi". Teised lapsed ju tegid sedasi, nii siis minu oma ka. Kuigi ma arvan, et ta ei tea mis see sõna ISSI tähendab.
  

Käsitöö - padjaklubi

Üheks minu müüavaks käsitööks saab olema kodutekstiil. Esialgu on välja kujunenud padjakatted. 100% puuvill, kaunistatud heegeldiste, vildiga, pärlitega ja poolvääriskividega. Vaikselt lisandub juurde meie (minu ja Freia-Mia) loomingut. Ideid on palju ja tegelen nende realiseerimisega. Tulekul on nii mõndagi uut ja huvitavat meie tegevuses. 

 Ah ja ja taasavastasin enda joaks tikkimise, mis oli kuidagi tahaplaanile jäänud. Esimesed näidistooted siis endale ja kaunistavad minu kodu. Seega kellel huvi tekkis, antagu teada julgelt. Saab vastavalt mõõdule ja soovile kohandada. Orienteeruv hind ühele kattele tuleb 10-15 eurot. Oleneb poolvääriskividest ja tikkimisest.

 tikitud lind ja kaunistatud pärlitega

 vildist lehekesed ja ametüst

 heegeldatud lilleõied ja mageveepärlid

Heegeldatud lilleõied ja roosa kvarts

Langevarjurite laadimise koht

Uuendasin oma langevarjuri pädevused ära ja isegi ühe hüppe tegin. Eriti vahva oli lennuväljal "beebi-wayd" harjutada.

 beebi 2-way

 bussipeatuses

 F-M: "tead, ükskord käis sipelgas mu käe peal" - seda juttu räägib ta kõigile....

 ....aga tead mis nali....hi hi hiiii

LANGEVARJURITE LAADIMISE KOHT

Rannamõnud

Esimest korda üle pika aja on tunda, et Eesti merevesi on soe. Nii soe, et saab igast asendist sisse sulpsata. Pole juba aastaid saanud meres ujumas käia kuna vee temperatuur ei ole olnud piisav. Aga kurjam, see sinivetikas nüüd kõik ilusa ära rikub.
   Nädalakene tagasi ujusin Tiskres - vesi liialt soe, ei värskendanud. Freia-Mia oli pisut pelglik. Olin üllatunud, kuna me oleme neljandast elukuust saati käinud ujulas kenasti ujumistrennis ja ujumine oli kohati paremal tasemel kui kõndimine. Asjaolude tõttu jäi mai, juuni ja juuli kahjuks vahele ja sellega kannatas ka ujumisoskus. Eelmine nädal läksin ujulasse uuesti meelde tuletama lapsele ujumist ja täitsa lõpp mis toimus. Freia-Mia kartis vett, karjus kui pöörane ja ei tulnud ujumisest midagi välja. Katse kaks ujulas oli nädala teisel poolel ja minu rõõmuks oli lapsel vee kartus läinud. Ujusime paar bassu otsa - mina ujusin ja Freia-Mia istus seljas. Lasi liugu tittede bassus ja oli valmis minema laste ujumistrenni, kus lapsed treeneri vile peale ujusid.
   Nii siis vahepeal jõudsin ujuma ka Kakumäe randa, mõnus värskendus öises rannas.
Eriti hea oli suvitada nädalavahetusel Võsu rannas. Väga lahedad mälestused meenusid kui patrullisime mööda tänavaid ja pärast vedelesime rannas. Parkisime vankri ja kogu kolaga kohe väga mere äärde, märjale liivale, seal sai Freia-Mia olla kohe vees ja oma liivalosse ehitada. Vee temperatuur oli mõnusalt värskendav. Polnud väga palav, sai jalutada sügavasse vette ja kohe sisse sukelduda, ilma et oleks külma veega pidanud harjuma. Freia-Mia oli ka väga tubli ja astus vapralt minuga koos sügavamale vette. Jahedust ta ei kartnud ja lõpuks isegi proovis sukelduda, pani näo vette ja puhkus mulle. Üsna varsti juba roomas käpuli vees ja imiteeris ujumist. Käed põhjas ja jalgadega siputades. Selliste rannamõnude nautemisega unustab isegi oma lõunaune ära ja peab vapralt õhtuni vastu.