"Käsi valgeks"

30.11 kuna kuu on lõppemas ja vastu tuleb võtta uus kuu e. JÕULUKUU.
Olin mina väga tubli. Kiidan ise ennast.
Terve päeva sai istuda oma office´is ja kergelt igavus hakkas peale tulema. Eestlase olid laiali igal pool ja siis otsustasin ühe prantslase "rajalt maha võtta". Seda küll mitte otseses mõttes aga nuh jah kuidas tahate. Lugu järgmine, tilpnesin niisama kaasas kui ta lennukeid vastu võttis. Pärast paari näidissooritust, lükati mind "tanki". Järjekordne lennuk tuli ja olin valmis kaasa minema nagu alati. Juhi koht autos ikka õigel pool ehk siis vasakul. Jõudsin autoni, hopsti autosse, ikka õigele poole, kõrvalistuja poolele. Viimasel minutil nägin seda, et see koht oli juba hõivatud. Prantsuse-ingliskeeles öeldi: Your turn...peale mida ma olin kergelt närvis. Parkimiskoht oli kehvavõitu ja nu ikka väike närv sees. Kihutasin siis lennukile ette, lülitasin sisse tuled ja olin justkui valmis. Lennuk liikus väga, väga aeglaselt mulle järgi. Nu lõpuks jõudsime kohale kogu kupatusega. Sel hetkel kui ma olin jõudnud autost välja lennuki ette, kiilus mul kokku täielikult. Sellel ajal kui oleksin pidanud liigutama üleval hoitud käsi, vahtisin nagu "tummahammas"...peale mõningat pausi, tundsin kuidas mu ülajäsemes liiguvad, ilma et oleks ise neid liigutanud. Prantslane oli ära tabanud, et ma olen kokku kiilunud. Too tuli seljataha ja võttis mu kätest kinni ja liigutas neid vastavalt märguandmissignaalile. Vähemalt lennuki piloot sai aru, mis vaja teha. Lennukiks oli C 130.
Teine märk sai maha pandud sellega, et lennuk tuli hilja õhtul. Pime nagu kotis...
Siis olin juba nii asjalik, et istusin ise autorooli ja vilistasin kummi kuni lennukini. Ots ringi ja lennukit järgi ootama. See lennuk oli veel aeglasem, kuna too oli suurem. C-130 o poisiks C-17 kõrval. Algul tundus, et ei liigugi, aga "võta näpust" - liikus. Aeglaselt nagu "tigu mööda märga m****". Parkimiskoht oli hea, ainult edasi liikuda. Väike kiirendus, sipsti autost välja ja valgustatud kepid kätte. See parkimine tuli juba paremini välja. lennuk oli küll väga suur mölakas aga ilus.
Pärast seda sai minna jälle Tsehhide baari ja "Ice Break" pidu peetud. Naps ei sobinud tänasesse päeva üldse. Jõin "limmarit" ja pugesin tutti. Toas oli jälle see must naisterahvas, kes on väga hästi moondunud ööks.

lõpuks kohal

...hommikul sai jälle toast välja kolida kogu oma kimpsude ja kompsudega. Hommikusöögiks oli jälle klassikaline praemuna ja peekon. Nosisin natuke krõbinaid ja piima peale, mille kangus oli 0,1%. Algas jälle siis see pikk ootamine, kuna lennukini oli aega s*****. Aega oli kella 9 õhtul vaja kuskil ju sisustada, liikusime kohaliku linna peale. Rahvast justkui ei olnudki ja autojuhid ei aktsepteeri jalakäijaid üldse. Kohalikus supermarketis oli nänni kui palju ja sai pisut shopatud. Ostsin lennuks kaasa pool kilo porgandeid. Kell 7 muuvisime ennast stardijoonele, kolistasime läbi väravate koos kiivri ja kuulivestiga. Paari tunni pärast teavitas kohalik lennujaama tibi, et kahjuks halva ilma tõttu lükkub reis kella 3 peale edasi. Kiiver ja koli kaasa, bussi ja tagasi hotelli. Vaatepilt oli masendav, kuna kogu see hunnik inimesi olid telekatoas pikali maas, kes toolidel, kes põrandal. Mina otsustasin lugema hakata kaasa võetud raamatut "Kroonu", päris cool oli.
...lõpuks siis jälle lennukisse. Pakid vööri ja otsejoones Kabuli poole. Lennukis keeras kogu rahvamass ennast magama ja peagi saabus "haudvaikus". Lugesin veel paar peatükki raamatut ja uinusin minagi. Äratus toimus mõnusa saialõhnaga ja üllatus, üllatus - praemuna ja peekon. Kogu hommikusöögi lõpptulemus oli jälle NÄLG.
Kui jõudsime sihtpunkti, siis võtsid meid vastu eestlased ja transportisid meid vajalikesse kohtadesse. Õhtu oli väga lahe, kohustuslik tutvumisõhtu omade ja võõrastega. Põhjanaabritega saime päris hästi läbi, kutsuti sauna ja basseini ujuma. Kui lõpuks oma tuppa jõudsin, siis oli toanaaber kohale jõudnud ja hommikul nägin ta ära ka. Naisterahvas ja nii must kui must. Pimedas ei näinudki teda. Pesi küll minust kauem, aga puhtamaks küll ei läinud...aitab küll, rohkem ei jaksa kirjutada.

Start...

...algas pühapäeval Tallinna Lennujaamast. Rahvast oli s***** ja meie ka oma suure pagasiga. Kotid kaalutud ja järtsu minek. Kui lõpuks jõudsime käsipagasi kontrolli, siis algasid mu seiklused pihta. Väravatest läbi ja kohe hakkas tööle signaal. Pidin ennast siis poolpaljaks kiskuma, et vaikselt ja märkamatult mööda pääseda. Ega siis muud midagi kui suund lennukisse ja sööki ootama. Lend muidugi hilines väljaminekuga pisut ja maandumisega veel rohkem. Londonis ootas meid juba tuttav nägu. Korjasime oma kompsud kokku ja autosse.
Mina tahtsin ju loomulikult ette istuda, et ümbritsevat näha. Tormasin autosse, ikka õigele poole, kiskusin ukse lahti ja põhimõtteliselt juhile sülle. Normaalsetel autodel on ju rool ikka õigel (vasakul) pool. Tegin siis tiiru ümber auto ja algaski sõit. Olukord läks aina hullemaks, kuna need tõprad sõitsid ju valel pool ka tagatipuks. Ringteedest ei tea nad midagi...see ei ole ringtee, kui sirgele teele on valge värviga täpp peale joonistatud.
Mis siis veel, millega pidin harjuma....
...kraanikausid....
Kohe näha, et rikkus ei anna häbeneda. Kraanikausile pannakse kaks kraani: soe ja külm vesi eraldi. Süsteem siis selline, et mõlemad kraanid lahti ja pihuga külma vett ja siis pisut sooja juurde, aga nuh sellega polnud suurt probleemi, kuna sooja vett ei ole.
Eluoluga on nii nagu on, lõpuks on kõik väga lahe.
Hommikusöögiks vaatab vastu ikka traditsiooniline praemuna, peekon ja oad. Ega see põhjamaa inimesele just väga meeltmööda toit ei ole. Vähemalt ei tapa....
Hommikul pakkisime jälle asjad ja kolisime alla oma kompsudega. Istusime televusseri ette ja hakkasime vaatama hommikuprogrammi. Ülla, ülla - lastekad olid ja kindel tunne oli kohe, kuna sai ikka kõigest aru, millest jutt oli. Mida keskpäeva poole läks, seda tõsisemaks saated läksid. Lõpuks jõudsime ka uudised ära oodata. Päeva peale hakkab juba harjuma selle võõra aktsendi ja keelega. Lõpuks hakkasid meieni jõudma ka otseselt meid puudutavad uudised. Hotelli komandant tuli ja naeratas, samal ajal öeldes, et meie lend lükkus 24 h edasi. Vedasime oma kotid jälle tubadesse tagasi. Õnneks seekord olid toad esimesel korrusel. Mina leidsin muidugi fitness saali ja õhtul kasutasin ka selle saali teenuseid.
Päeval külastasime kohalikku linna Oxfordi. Linn on väga ilus ja vana. Ilmaga vedas, vähemalt algul. Päike piilus pilvede tagant ja vihma veel ei sadanud. Kohustuslikud pildid said tehtud: punane telefoniputka, Royal mail postkast. Kahekordsed punased bussid olid roheliseks värvitud ja taksod liikusid kõik vales kohas. Pildistatud sai palju ja väga lahedaid kohti oli.
Harry Potteri koolis käisime võlumist õppimas. Veel ei saanud selgeks, kuna tulemit ei olnud. Aga eks see võtab aega, küll ma selgeks saan.
Lennuväljal oli üllatuseks kellaaeg homse lennu kohta. Nu ikka väga hilja. Eks paistab kuidas läheb, äkki homme võtab Londoni vallutamise ette.
Praegu on Londoni aeg 21:28 ja vaikne esmaspäev, istume ohvitseride puhkeruumis ja joome õlut (mina joon vett).
Seda ka veel, et ilgelt nõme on magada lennuraja läheduses, kus suured (väga suured) lennukid maanduvad ja stardivad nii tihedalt nagu Kopli trammid.
....jätkub

Pärnu veekeskus

Laupäev - suund Pärnusse.
Pärnu linn on minu jaoks nagu mingi "nõiaring". Keerad paremale ja siis vasakule, paar pööret veel ja ongi käes ikaldus. Igasugune orientiir on kadunud ja kurat teab kus see meri veel on. Kui meri leitud, siis loomulikult ka Tervise Paradiis. Autosid oli mustmiljon, korraks tekkis tunne, et meie enam ei mahu sinna. Siiski oli ruumi küllaga. Minu jaoks oli see väga huvitav, nii palju atraktsioone. Lemmikuks kujunes muidugi soe mullivann. Kõige rohkem sai nalja ühes jooksva vee rajal, kus oli nii tõuse kui mõõnasi. Rahvas sai kuskil keskel kokku ja siis olid seal kõigi nende tittedega pead-jalad segamini. Minu puusad said ikka korralikult siniseks taotud. Nüüd siis kõige hirmsama asja juurde. Vettehüpe mega kõrgelt, alla ma sealt ei julgenudki lõpuks hüpata. Kogusin ennast ja võtsin hoogu- aga nuh asjata. Peale seda kui paar kutti ka otsa ringi keerasid, oli minu julgus ikka päris kadunud. Kahjuks jäi seekord asi pooleli. Loodan, et järgmine kord olen ma palju julgem ja teen selle ära.
Õhtusöök oli Tex-Mex restoranis, toit maitses hää. Kodutee oli kiire, kuna magasin selle maha.
peale mida sai veel korra külastada CCPlaza´t ja mingit vene muuuvit vaadata. Film oli rahuldav.

Ekspeditsioon Ida-Virumaale

Pühapäeva hommikune ilm oli lausa suurepärane. Hommikul kell 8 oli selline vaade otse minu magamistoa aknast, päike tõusis ja taevas oli punane.
Peale hommikusööki helistas Kalla mulle ja tegi ettepaneku minna autoga ringi kruisima. Kohaks oli seekord Ida - Virumaa, täpsemalt Ontika pankrannikule Valaste juga vaatama. Trip algas mingi kella 11 paiku ja üsna peagi olime kohal. Teekond läks kiiresti, kuna sõidu sisustasime Eesti Mälumänguga. Sai jälle ikka jupp maad targemaks.
Valaste juga oli väga populaarne. Rahvast oli palju ja kõik fotokatega. Nii ka meie. Tegime palju ilusaid pilte ja muidugi oli ikka väga võimas see vaatepilt. See kuidas loodusimed päikese käes paistavad. Ilm oli soe, aga jääskulptuuride vahel õhkas külma.
Pärast liikusime ikka edasi ja edasi, jõudsime Toilasse. Auto parklasse ja väike jalutuskäik. Oru park oli järgmine objekt. Kogu matk oli päris pikk. Rand ei ole just suurem asi, pisut kivine aga polnud hullu. Lõpuks hakkas kõht tühjaks ka minema ja mulle meenus söögikoht FREGATT. Kunagi väga ammu sai seal käia ja ega ei olnudki eriti meeles, kus see asub. Leidsime siiski üles. Söögid olid endiselt head ja teenindus ka üle keskmise.
Õhtul muidugi pidasime Jussikese sünnipäeva kodus. Paar külalist astus ka läbi. Õhtusöögiks oli frikadellisupp ja õunakissell kohupiimaga.
Selline magus õhtupoolik.