moto date

Eile võtsin siis julguse kokku ja läksin datele. Ettevalmistused selleks olid põhjalikud, mugavad riided (võimalikult palju liikumisvabadust), head jalanõud ja hea tuju.
Nii kui ratast nägin, hakkas süda kiiremini see peksma... ikka väike hirm oli ka see. Minu "Tibukese" kõrval tundus see palju kõrgem aga sellest palju kergem ja lühem. Sissejuhatus ratta ajaloost, kuidas ta Eestisse jõudis jne. Lisavarustus mida kaasa saab... riidevarustuse pean ise muretsema. Kuna tegelikult on vist võimalik muretseda madalamat sadulat ka talle siis läheks elu veel kergemaks.

Süüdet ja proovisõidule... selgus muidugi veel see asi, et starterit ja võtit ei olegi sellel masinal. Kohe selga ja jalaga käima lüüa. Paraku minu lühikesed jalad on momendil minu  kahjuks. Kui selga istun, siis 1 jalg ulatub maha aga kaks jalga ei ulatu. Käima saan siis lüüa seda selli siis selliselt et olen küljel ja parema jalaga nii kaua jebin kui tööle läheb.

Sõiduplatsiks võtsin igaks juhuks suure parkla, et vältida ebameeldivaid üllatus. Motakas tööle ja läks paarutamiseks, see oli nii vahva, et kohe ei tahtnudki ratta seljast maha tulla. Mida rohkem sõitsid seda kergemaks läks...tuli tunnetus ja julgus ka muidugi.

Loomulikult kaasneb selle totakaga veel pisut enda varustuse update vajadus (saapad ja nokaga kiiver).
Tark ei torma ja vaatab kuhu poole tuuled puhuvad ja mis saama hakkab... aga igatahes võitis see ratas koha minu südames.
Ma olen alati öelnud, et mul on SUUR SÜDA ja seal on ruumi palju. Ainult, et see koht tuleb välja teenida.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvanud on rohi,

See aasta oli enne Jaanipäeva täiesti ideedeta olukord. Lõpuks siis sai istutud autosse ja põrutatud lõunasse ja seda väga lihtsal põhjusel... Tallinnas sadas vihma ja mitte vähe. Sõitsime autoga ringi ja vaatasime kuidas maakohtades elukene käib. Lõpuks kui tuttu läksime oli kell 4 hommikul. Pühapäev oli väga vahva kuna külastasime sellist kohta nagu loomaaed. Lõuna Eesti metsade vahel asuva Jaaniratu talu http://jaaniraotu.ee/. Sealne loomade valik oli ikka meeletult värvikirev.
Papagoi majas olid nii armsad tibukesed, et oleks kohe omale tahtnud võtta kõik. Ühes puuris tahtis papagoi omistada miniatuurse tuvilaadse linnu muna, peale seda tekkis minul paanika, et minilinnud tahavad varastada papagoi muna.
Eriti ilus oli kuldfaasan oma värvida ja graatsilisusega. Jaanalinnu kõrval olin muidugi mina miniatuurne. Leidus veel kitsekene, kellel on kihvad - aga liha ta ei söö. Eriti mõnad olid jänksud, neid jooksis igal pool ringi ja meeletult palju urgusid oli kaevatud maasse.
  
Peale taluloomaaeda liikusime edasi järvede äärde ja kaardistasime ära mõnusad telkimiskohad. Väga ilus oli keset sood asuv päikeseloojangu  metsamajakene.

Pikk teekond koju oli väsitav. Kokku tuli siis 700+ natukene veel km.

velotamas

Kes on sõbrad???

"Tibukene" sai korda ja olen jälle liikuv, paistab nagu kõik on HÄSTI - nii hästi nagu mulle meeldiks.
Nimelt kui minul oli motakas katki, siis "sõbrad" käisid sõitmas ja lausa kadedaks ajas see kuidas ilusate ilmadega pidin mina kõigest sellest loobuma.
Nüüd kui mul "Tibukene" on korras ja ma saan jälle sõita, on kadunud need kes ennast "sõpradeks" nimetasid. juba terve nädala olen pidanud õhtuti üksi sõitma. Sellel on ka omad positiivsed küljed...
1. olen saanud olla iseendaga, mõtiskleda asjade üle järele
2. keegi ei agiteeri mind rikkuma reegleid ja vandaalitsema
3. olen aru saanud, kes on kes ja kellele mida korda läheb
negatiivsetest külgedest oleks see, et pean kahuks pettuma mõningates inimestes ja ka oma "sõbralisti" pisut kohandama vastavalt olukorrale.
    
Kahjuks on see nii, et inimesed kellele sa oled harjunud kindel olema, kellele sa saad loota ja kes on väga kallid sulle...ükshetk on nad lihtsalt kadunud su elust. Järele on jäänud tühimik ja kurbus südames. See on üks osa elust ja meie arengust - mis muud kui lihtsalt leppida sellega, liigutakse oma rada pidi.
Aga kas ei peaks tugev sõprus kestma igavesti?
Kas mitte just sõber ei peaks olema keegi kes sulle kunagi haiget ei tee ja alt ei vea?
Kas sõprus kannatab välja kõik tagasilöögid?
Kas on võimalik uuesti taastada seda usaldust?
Kas inimene suudab unustada ja andestada reetmist?
Mis kuradima pärast valetatakse sõpradele?
Kas sõbrad on kasusaamise eesmärgil tekitatud?
Kui kaugel on need piirid, kui sa lihtsalt loobud?
ja palju muid küsimusi on tekkinud viimaste päevade jooksul.

saan parandada ennast ja loota, et läbi selle ka paraneb arusaam sõpradest. Paraku olen ma juba selline, kes usaldab inimesi kinnisilmi ja loodan, et kõik inimesed on HEAD.

"Tibukene" muidugi üllatas ka mind korralikult. Eile linnas sõites jäi gaas peale. Nüüd mul on handsfree gaas.
Spidomeetri näidu andur näitab 2x kiiremat kiirust ja seeläbi 2x kiiremini kerib odomeetri näitu - tänx god ei võta 2x rohkem kütust.
Tuleb jälle vist käed õliseks teha ja ratta alla ronida. Nii ma oma motakat tundma õpin :)

tänane saak

Lapsepõlve kodu on ikka kõige armsam koht

käsitöö - muhu seelik

kell on 3:00 hommikul, väljas hakkab vaikselt valgeks minema ja mina sain oma seeliku valmis. Selline ta siis lõpuks tuli. Idee oli pisut teine alguses aga looming tuli täpselt selline nagu see pidi tulema. Üks asi viis teiseni...rahul...

gurmee - ELU NAGU HERNES!

Kiirelt ja maitsvalt söönud. Supiköök on jälle avatud.
Pakk külmutatuid kodumaiseid rohelisi herneid. Korraks lasta keema, plendrisse ja maitsestada.
Maitseks ürte ja sojakoort.