Euro BigWay Camp11 vol1.

Trip algas laupäeva hilisõhtul Nurmsi - Tallinn - Pärnu - Läti - Leedu - Poola. Laupäeval oli täis tegus hüppepäev, seega Tallinnast asusime teele umbes 23:00 paiku. Jõudsin ära oodata peaaegu Pärnusse jõudmise enne kui unne vajusin. Kolisin oma magamiskotiga bussi puhkealale ja jäin magama. Silmad tegin lahti Leedus.
Warsavi jõudsime kella 12:00 kohaliku aja järgi. Otsisime üles lennuvälja kust Kaic oli vaja 17:00 peale korjata. Jälgides teeviitasid jõudsime üsna valutult kohale.
Kuna lennuki saabumiseni oli aega, otsustasime kesklinna minna ja midagi süüa haarata. Naljakas tunne oli Stake Housest tellida taimetoitu, aga sain.
Loomulikult oli ka kohustuslik Starbucks coffee teatus ka. Klassikaline kuum shokolaad ja oli jälle põhjust olla õnnelik. Enne Starbucks coffee leidmist oli kindel teadmine (100% kindel teadmine), et peale väikest jalutuskäiku vanalinnas ma pean saama sorbee maasikajäätist. Siis pidin hakkama otsustama kas külm jäätis või kuuma shokolaad. Võitis kuum, kuna varbad külmetasid niigi.
    Ilus päikesepaisteline ilm mis oli, hakkas ka kuidagi hajuma ja tekkisid tumedad pilved taevasse. Lennujaama jõudes oli ilm juba täiesti pekkis. Lennujaama jõudmine võttis ka ikka üksjagu aega. Kuigi olime enne maastiku luure edukalt läbinud. Peale pikka keerutamist saime hakkama õige koha leidmisega. Jäänud oli lõpppunktini veel umbes 200 km. Lõpuks kui lennuväli oli leitud, siis ladistas täiega vihma ja manifest oli suletud.
   Telgi ülespanek toimus keset paduvihma. Vähe sellest, ma ei olnud seda ka kunagi varem pannud ja natukene halb oli pimedas avastustööd teha. Vihma kallas kuni hommikuni ja polnud sugugi hea ilma. Äratuskella helin äratas kenasti üles kell 7:00 hommikul, telgikatusele laskuv vihmarabin andis lootust edasi magada. Praeguseks hetkeks ei ole ilm paranenud. Istume ja passime praegu maad - IGAV,

Rulluisusaaga

Kolmapäeval otsustasin oma rulluisud viia hooldusesse. Peaks olema piisav aeg, et neid pisut hooldada. Uisud muretsesin 2003 aastal ja polnud kordagi nendega hoolduses veel käinud. Selleks ei olnud ka väga suurt vajadust, kuna pigem olid nad mul riidekapis hoidmiseks muretsetud.
Kauaaegne mälestus, viimati kui 2003 aastal nendega pisut rullitasin, hakkasid nad mulle jalale ja polnud üldse mugavad. Ja see jalavalu mälestus oli ikka pikalt mul veel meeles. Teiseks takistuseks oli veel see, et polnud kuskil väga sõita nendega. Kui Kakumäel elasin, siis rulluisutee oli maja ees põhimõtteliselt ja seegi polnud piisav motivatsioon neid jalga ajada.

See suvi tänu  oma parimale sõbrannale otsisin uisud kapisügavusest välja ja oli aeg uuesti proovida.
Ei saa mina aru, mis jalavalu mul kunagi nendega tekkis...isegi ei väsi jalg sealt kohast ära, kus mul kunagi valutas. Ju see oli siis mingi fantoomvalu, mis mind kummitas ja mis oli piisavalt hea ettekääne iseendale, et mitte uisutada. 
Algus sai tehtud tagasihoidlikult 2 korda nädalas 1h. Praeguseks on rullitamise maht kasvanud 5 päeva nädalas 1h 20 mintsa ja vahest juhtub ka et saab õhtul ka 1h ringi peale teha.
Pole rahulolu ilma rahuloluta. Nii need mured siis hakkasid pihta. Lõpuks sain aru, et pean liiga palju rassima, et edasi liikuda. Rullid olid päris kulunud.

Vaja leida koht ja isik kes seda probleemi mõistab lahendada. Rademaris saadeti mind pikalt, kuna on nii vanad uisud, et neil pole nendega midagi peale hakata. Olgem ausad, on teised ja lastekad, kuna minu jalasuurus ei ole standartne.
Kasutasin siis ära soovitused mis mulle mõni aeg tagasi jagati. On olemas üks rulluisuhooldus Mustamäe teel, Kangatzungliga ühes majas. Nii ma siis sinna liikusingi. Võeti kenasti vastu ja hakati lahendust otsima. Sobiva suurusega rattad olid olemas ja ega siis midagi kui vahetama.
Vaatepilt siis selline,  et mina keerasin rulle alt ära ja spetsialist pani tagasi. Komplikatsioonid tekkisid 2 rulli juures, kuna seal on mingi kruvi mis hakkas vastu käima. Leiti lahendus. Laagrite vahetamisel selgus ka veel see, et rullid olid liiva täis ja neid oli vaja ka puhastada. Seega jäi kogu kiirvahetus pisut pikemaks. Järgmine päev helistati, et uisud on valmis ja saan need kätte kuni kella 17:30. Paraku see kellaaeg oli liiga vara ja pakuti välja, et toovad mulle peale 21:00 uisud koju kätte. Super lux teenindus. Kogu hind kokku rullide ja uute tihvtide j hoolduse eest oli 66.16.

Nüüd siis on mul punased rullid all ja liiguvad paremini kui kunagi varem . Eile öösel sai ka Kakumäel neid katsetada. 1h30 mintsa liuglemist.

Ettevalmistused Poola

Nii siis on oldud jälle nädalakene tööl ja on aeg hakata mõtlema puhkuse peale. Seekord siis puhkus tuleb veeta Poolas ja jällegi langevarjutades. Selle nädala teemaks on BIG WAY.
Ettevalmistustest siis nii palju, et tellisin omale telgi jupp aega tagasi, aga kahjuks ei  ole see veel tulnud. Paar päeva on muidugi aega tulla ka veel. Kui ei jõua siis tuleb kasutada alternatiiv varianti, auto või mõne telgiomaniku uksele koputada.
Problemaatiliseks muutub toitlustamise teema, kuidas ja mida süüa. Praegu ei keskenduks sellele nii väga, vaatab kuidas läheb.
Raskusvöö on ka vaja selleks ürituseks kaasa võtta, kuna mingi moment võib sellest väga palju abi olla.
Kohale sõit on autoga, nagu ikka oleme me juba sellised maailmaränduri tüüpi seltskond, siis Poola ei ole väga kaugel.
Nii siis, ELAGU PUHKUS!

Loomises

Uue loomine algas juba kuu aega tagasi, siis kui vahetasin välja voodi. Vahepeal tänu kiirele elutempole on see jäänud pisut tahaplaanile aga täna tundub, et on aeg midagi teha. Käisin poes ja ostsin kuldsed küünlad ja ingli, kuna on mingi seletamatu küünlapõletus hooaeg peale hakanud.
See on valgus, mis mind köidab.
Juhuslikult astusin sisse tapeedipoodi ja leidsin midagi mis jäi silma. Küsisin küll sinisega mustrit, midagi inglise stiilis. Paraku on sinine värv kuidagi kadunud ja tuli vaadata midagi muud. Silma jäi nimelt kuldne. On kaks varianti kas vähekuldne või täitsa kuldne. Täitsa kuldne on äkki liiga ja vähekuldne on äkki liiga hele, pole jõudu selles. Nüüd tuleb siis usaldada vist oma sisetunnet. Seda mida süda ütleb.
Kui aus olla siis poleks ma kunagi osanud arvata, et mu magamistuba võiks olla kuldne. Kuldne pole enne mulle väga lemmik värv olnud. Aga tuleb proovida ja ennast usaldada.
Olen loomise ja valguse protsessis.

Huvitav mis on järgmine samm, kas vannituba....mine sa tea.

Ingel minu magamistoas

Eile õhtul tuli tahtmine süüdata küünlad ja viiruk magamistoa aknal. Kui viiruk oli mööda elamist laiali levinud, inspireeris see haarama fotokat. Nii sündiski midagi ilusat.

Selline magamistoa romantika on annab hingele kosutust.

http://www.manonet.ee/gallery2/v/kertu/Ingel/

hommikune leivategu

Täna hommikul ärkasin kell 5 üles, et valmis küpsetada leib. Uni ei olnud teab mis kvaliteetne täna ja see oli päris meeldiv tegevus. Kokku küpsetasin 2 leiba: seemnetega ja puuviljadega. Hommikul tööle minnes oli mõnus lõigata sooja leiba ja taluvõid peale määrida.
Vot selliste hetkede nimel tasub ärgata.

Õhtusöögiks võlusin taldrikul ka midagi väga tervisliku. Kogu tooraine oli kodumaine väljaarvatud baklazan. Wokkisin siis suvikõrvitsa, baklazani, küüslaugu, herned, värske kartul, sampinjonid.

Parasummer 2011 vol1

Üks parimaid viise kuidas veeta puhkus - on langevarjutades. Seda olen ma teinud see aasta juba 5 nädalat kogu suve peale. Tulemas on veel pisut langevarju puhkust aga nüüd siis sellest viimasest mis oli.

Kui aus olla siis selle nädalaga kogesin ja õppisin rohkem kui kogu oma langevarjuriks olemise jooksul . Kõige tähtsam mis ma õppisin oli see, et MA PEAN ISE ENNAST ROHKEM USALDAMA. Kui on olemas usk endasse siis ei peata miski enam mind.

Hüppeid sai tehtus siis kokku 25. Kõik hüpped on ka kaamerasse jäädvustatud, väljaarvatud 2 hüpet. Kuna headjami puhul sinna lennukisse ma ei riskinud kaamerat ja teine hüpe läks kaduma, kuna kaamera jooksis kokku.

Olen väga rõõmus ja tänulik LupusEst teamile, kes andsid võimaluse nende hüppeid filmida. Kui aus olla siis oli ikka pisut hirm ka nahas...polnud kindel kas jääb peale ja kuidas. Paari hüppega sai asi paika timmitud ja nüüd siis vaja arendada veel pisut agressiivsemat lendamist. Kokku sain siis 4 hüpet tehtud nendega.

AFF level 1-2 ja 5-7. Esimene hüpe Level 1 õpilane maapeal tegi hea soorituse aga kui õhku jõudis siis freezis nii kinni, et kohe üldse ei liigutanud ennast enne avamiskõrgust. Olin reservpoolel ja peale väljahüpet proovisin õpilasele näidata, et kõik on ok!...tundus, et ta sai sellest aru kuna pööras ka pea paremale poole. Järgmisena mina ja Kaic proovisime talle käemärkidega selgeks teha, et ta alustaks avamisharjutust... Vehkisime rusikaga mõlemalt poolt nii kus jaksasime - ei midagi. Kaic proovis sikutada õpilase kätt ja mina pisut lükata endapoolset kätt - ei midagi. Proovisin ka karjuda talle kõrva, et ta alustaks oma harjutust - ei midagi. Lõpuks kui õpilane oma näo minu poole pööras siis oli näha, et tal oli ninast välja tulnud hulgim tatti ja see oli ühtlaselt näole laiali lennanud :)
Kõrgusel 1700m lihtsalt õpilane võttis ja viskas lahti varju.
level 2 hüpe tuli väga ilus ja mingit probleemi tema tegevuses ei näinud.
Järgmine õpilane pidi level 5-7 mulle ette näitama. Siuhti uksest välja. ja kui õpilasele ette lendasin siis ehmatasin pisut ära. Kuna õpilasel oli suu nii pärani jaht, et oleks isegi võimalik aluspükste värvi sealtkaudu tuvastada.  Seda pilti nähes jooksis peast kohe mõte läbi, et kas tal on raske hingata õhus, et ta sedasi on. Õpilase seletus oli siis järgmine: "see oli nii äge!"
Ja sedasi siis 2 järgmist hüpet ka.

downsize´mine. Kuna mul on juba üks jagu hüppenumbrit ja 120 ruutjalga spectre on minu kehakaalu kohta ikka päris suur siis võtsin ette ka väiksema kuplikatsetuse. Esmalt panin siis Factor110, mis nii väga ei erinenud minu Spectrest. Harjumispärase seitsme toru asemel oli üheksa toru. Siiski eelistan oma Spectret, kuna kaugelt ära tulla on palju suurem lootus. proovitud sai ka Rage97. See oli veel ebamugavam kui Factor. Esiteks jäid tal äärmised torud kinni ja siis veel jäi slaider ka üles. Enne kui kuhugile lendama sai hakata, pidid pisut võitlema. Paar tugevamat lööki vastu vabasid otsi ja oligi lahendatud olukord. Selle kupliga ei saanud üldse mingit vahemaad läbitud kui olid alla tuult avanud, sellest tulenesid ka minu 2 maandumist kiirendusraja keskele.

FS3 - panime kokku ka siis oma teami, millega tegeleda. Mina, Piilu ja Eva (kaamera Tanel). Teami nimeks sai kogemata PLONDID. Tulime esimest korda kokku ja hüppasime lennukist alla. Mitte väga suureks üllatuseks oli  meie kukkumiskiirused enamvähem samad ja lendamisega probleemi ei olnud. Kokku oli vaja sooritada siis 3 hüpet, esimene oli kerge, teine oli enamvähem aga see kolmas oli ikka paras pähkel. Üli super lahe võistkond ja väga mõnus oli koostööd teha. Oma hüpetega katsusin siis organiseerida selliselt, et jääks ka mingi õppemoment ka sisse. Eva oli õpilase staatuses ja loodan, et ta sai sealt nii mõndagi. Lõppkokkuvõtteks oli väärikas 2. koht.

Speedstar - selle võistluse teamis olin kaameranaise rollis. Peale stari kokkutulemist keerati mõned punktid, siis tehti üks rong ja hakati träkkima. Mina lendasin siis selle rongi ette ja katsusin altpoolt saada seda peale. Kahjuks oli kaamera nurk pisut vale ja ei saanud sealt midagi suurejoonelist.
Kokkuvõtteks siis 1. koht.

Fun jump - selleks panin selga seeliku ja keerutasin lennuki uksest koos Antoniga valsirütmis välja. Mis hiljem juhtuma hakkas on ainult mälupiltidesse salvestatud, kuna polnud kaasas eraldi kaamerameest. Minu kaamera oli pisut liiga üles filmitud ja Antoni kaamerast ei olnud midagi näha. Oli väga naljakas ja külm ei olnud, hoolimata sellest, et olin päevitusriietega.

http://www.manonet.ee/gallery2/v/kertu/Parasummer2011/?g2_page=2

MAA JA ILM

Nädalavahetus oli ilus ja sain nii mõnegi ilusa ja südantsoojendava emotsiooni osaliseks. Kohtumispaigaks oli LAULUKAAR, koht kus said kokku tantsijad ja lauljad, noored ja vanad, sõbrad ja sugulased.
  Nii juhtus see ka minuga. Laupäeva õhtul sain osa imelisest tantsust. See tunne kui ma seal muruplatsil pikutasin oli ilus. Sõnad mis ma endaga koju kaasa võtsin olid:

MAA JA ILM ALGAB SEAL KUS LÕPEB IGATSUS JA ALGAB ARMASTUS. aitäh nende sõnade eest.

  Pühapäeval kui pidin ühe väikese sugulase maailma päästma, siis tundsin ma järjekordselt, et ma teen õiget asja...olla abivalmis, kaastundlik ja armastav.
  Nimelt oli vaja tantsupeoline ümber riietuda laulupeoliseks. Kogu plaan hakkas kokku jooksma momendil kui pidi leidma kõige kiirema mooduse ja tee selleks, et olla õigeks ajaks kostüümiga laululapse juures. Aeg tiksus minu kahjuks, rahva massid olid meeletud, telefoni tuli iga minut kõne:"kaugel juba oled?"... oli ülimalt oluline säilitada keskmesolekut ja toimida targalt, jääda rahulikuks ja olla rahustajaks. Abiks oli mulle tugev tahe ja lootus jõuda õigeks ajaks. Nii läkski, kõik laabus ja istudes päikesekäes murul hellitas mu kõrvu meloodia.

http://www.manonet.ee/gallery2/v/kertu/maa+ja+ilm/