CIEP 2008

Teekond võistlustele minekuks algas üle kivide ja kändude. Varjud millega võistlema läksime, saabusid alles reede hommikul. Umbes 4 h rasket tööd: olidki komplekteeritud ja pakitud kogu kama. Kuna kamad olid täiesti uued, siis pakkimine sujus super hästi. Hea meeldetuletus üle pika aja. See aasta olen oma eelmise aasta pakkimisnormi juba ületanud ja tööd tundub veel olevat. See selleks...tagasi teemasse.
Peale varjude pakkimist jäi mulle 1 h vaba aega, et kodus ära pakkida kogu kola, mis vaja peaks minema. Kohtusime uuesti klubi ruumides ja seadsime suuna sadamasse. Pileteid broneeritud ei olnud, kuna varjude saabumist moment oli küsitav. Läksime elavasse järtsu ja sinna me ka jäime. Polnud midagi teha kui suund Poola poole. Poola jääb ikka Poolaks. Midagi seal muutunud ei olnud. Teekond muutus lihtsamaks Saksamaal kui kasutada sai kiirteed. Õhtuks jõudsime ööbimiskohta, korrastasime vormid ja loomulikult jalgpall. Järgmine päev läbisime Saksamaa, Hollandi ja jõudsime Belgiasse. Kohale jõudsime plaanitust varem. Kola tubadesse ära ja võike tutvustav ringkäik territooriumil. Pubis vaatasime teiste meeskondadega jalgpalli Itaalia- Hispaania. Loomulikult enamus elasid kaasa Hispaaniale, mina aga Itaaliale. Isegi omakeskis vedasime õlleklaasi taga kihla, et kui Itaalia saab võidu, siis ma tõusen keset saali püsti ja karjatan rõõmust. Kahjuks seda ei juhtunud.
Hommik algas avarivistusega. Ametlik avamine toimus kooliülema poolt. Kohale tuli 9 võistkonda kes kõik ihaldasid auhinnalist tulemust. Peale rivistust toimus ümmarguse varju koolitus ja briifingud. Peale lõunat alustasime kohe kandiliste varjude täpsusmaandumisega, kuna ilm soosis kõrgelt hüppamist.

1. võistlus - täpsusmaandumine kandilise varjuga.
Maha märgiti 5 ringi ja iga võistleja pidi maanduma ühte ringi võimalikult keskele. Ringi raadius oli 5 m ja punkte jagati vastavalt sellele, mitu cm keskkohast eemale läksid. Lennumasinaks seekord siis skyvan, lahe trollibuss. Mina läksin alati viimasena välja. Saime teha ühe proovihüppe ja 2 võistlushüpet. Aga sellel alal me eriti ei hiilanud. Probleem selles, et vähe praktikat ja võõrad varjud. Kahjuks ei saanud me ma varjudega hüpata, sest kohustuslik avamisautomat oli puudu. Seega anti meile kasutada Belgia teami varjud. Tulemus ei olnudki nii halb kui kartsin. Selle võistluse lõpptulemus oli eelviimane koht.
Teine päev. Hommikusöök ja hea ilma tõttu alustati kohe ümmarguste hüppamisega.

2. võistlus - täpsusmaandumine ümmarguste varjudega.

Taevasse lennutas meid suur balloon. Ballooni ll oli korv kus võistkond pandi ja vintsiga lasti kogu krempel üles. Kõrgus 300m, vari MI... Teami kapten viskas välja siki (selline paberilint, agu wc paberi rull) välja ja kogu meeskond pidi 100m raadiusesse maanduma siki maandumiskohast. Esimene proovihüpe läks nässu. Tuul oli väga vale. Võistlushüppeid sai teha 2, millest esimene oli väga hea tulemus, teine läks nässu. Kahjuks meie kehakaalud ei võimaldanud nii kiirelt maha tulla, et tulemust parandada. Kokkuvõtteks olime 4. kohal.
Kolmas päev.

3. võistlus - automaat relvast ja püstolist laskmine. Loositi igale võistkonnale oma kast relvadega ja viidi läbi kiire koolitus. Selleks hetkeks oli minul päris halb olukord. (reedel läks silma mingi sodi ja valutas võistluse lõpuni) Kuna parem silm väga valutas ja ei näinud oma sihtmärki, siis tekkis hirm. Esimene laskmine 200m automaadist. 5 lasku sisselaskmiseks ja 10 tulemuste peale. Pimesi lasetes läks see üllatavalt hästi. Tulemus oli 39, kõik märklehes. 10 padrunit pidi 2 minuti jooksul ära laskma. Järgmiseks sama harjutus 100m tiirus ja tulemus oli sama. Viimaseks kõige hullem 25m ja püstol. Kohalike jutu järgi, olevat see kõige halvem relv millest lasta täpsust. Täpsusrelv viskamiseks pidi see olema ideaalne. Minu tulemus oli 25 punkti. Laskmine toimus põlvelt ja toelt. Kahjuks selliste tulemustega pidime selle võistluse viimase kohaga leppima.
Neljas päev. Viidi hommikul väga vara meid bussidega metsa. Mets oli hõre aga maapind oli kanarbikku ja mättaid täis. Rohi mulle rinnuni.


4. võistlus - orienteerumine. Raske. 18 punkti ja enamus aukudesse ära peidetud. Maastik füüsiliselt minu jaks väga raske. Eksimusi ei olnud punktide võtmisega eriti aga joosta ei jaksanud. 7 km tõkkejooksu pole võimalik teha. Kui polnud kanarbikku siis oli lahtine liiv. Individuaal arvestuses tulid eestlased 1. kohale. Päev oli väsitav aga see ei takistanud õhtul freefall hüpet tegemast. 4 km ja karjaga välja - cool. Õhtul siis kui jõudsime pubisse, käis pidu täies hoos. Teemaks "rahvasteõhtu", iga riik pakkus oma maa spetsialiteeti. Eestlased tõid 3 kasti õlut.

Viies päev. Minu õuduste unenägu - ujumine. Viidi jälle kuhugile teise linna otsa basseini. Välibassein aga vesi õnneks soe.

5 võistlus - takistusujumine vormis. Kõigile jagati Belgia armee laiguline vorm ja kahjuks kõik suurused osutusid mulle väga suureks. 50m ujumist ülevalt ja alt takistusi. Peakas vette, üle esimese takistuse, teiselt takistuselt alt, altpoolt 2m pikkust takistust ja siis vaja ronida 0,5 m kõrgusele paltformile (võimatu), viimase takistuse alt. Karta oli, et ma selle harjutuse läbimisega eriti head klassi ei näita. On vähemalt teada, mis aladel trenni tuleks teha.
Õhtu lõppes rivistuse ja grillipeoga. Kahju lahkuda sellisest lahedast seltskonnast, aga ees ootas meid Saksamaa, Taani ja Rootsi. Laupäeva öö veetsime laeva kabareebaaris.
Minu silma olukord lahenes. Peale orienteerumist üks baarmen soovitas mingit kreemi silma panna. Meditsiini tüüp tõi selle rohu ja pani seda silma. Mõne aja möödudes paranes olukord kõvasti. Iga päev ühe korra panin seda kreemi omale silma ja pühapäeva hommikuks oli silm täiesti terve.
Järgnevatel päevadel tegevust mul jagub, tuleb ära sorteerida kõik need pildid, mis kokku kogusin nende päevade jooksul.

Liiklustest

Kooli kirjalik liiklustest läbitud edukalt. Lihtsalt lambist läksin täna kooli kohale ja avaldasin soovi testitegemiseks. Nii anti 4 testi 15 küsimusega kätte. Kahes esimeses testis ei olnud ühtegi viga, kolmanda ja neljanda testi peale tuli 4 väikest viga ära. Tüüpiline mina, kes teist korda lugemisega õiged vastused valeks parandab. Aga nuhhh nüüd on see tehtud ja aeg oodata praktilist testi.

ITAALIA vol3...lõpp on lähedal ja tagasi Rooma

Viimase öö veetsime taas Roomas, et mitte lennukist maha jääda. Mis peaaegu juhtuski. Õhtusöök oli Rooma kesklinnas, antipasto con casa, pasta carbonara ja veini jälle. Varakult magama, et hommikul ennast üles jaksaks ajada. Äratus kell 7:00 ja kell 8 väljasõit. Kell 11:10 väljus lend ja aega tundus olema, et õigeks ajaks kohale jõuda. Meie õnnetuseks Rooma ringil oli avarii ja seda 20 km liikusime teosammul. Liiklus oli nagu pildil - kõik seisis. Nibin nabin jõudsime tagastada rendiauto ja lennukile. Lõpp hea kõik hea.

ITAALIA vol3...soe päike ja meri RIMINI

Lõpuks siis näen ma ka oma silmaga selle linna ära, kus on palju pidusid, meeletult pikk rannajoon, hea söök ja mis veel Vasco Rossi sünnikoht. Hotell kuulus keskklassi kasutajatele ja hooajavälised hinnad madalad veel. Tuba eriti suureks ei osutunud, aga sobis küll. Nende 3 päeva jooksul saime palju päikest, see eesmärk ju oligi. Esimesel päeval rentisime toolid, et päikest võtta. Vihmavarju ei pidanud oluliseks, kuna eesmärgiks oli ju päike. Merevee temperatuur päeva lõpuks muutus ikka väga soojaks. Vees elasid mingid krabid ja nii jube oli jalgu põhjas hoida, nad ju naksasid. Õhtuks olin põlenud ja eelistasin jahedust. Külastuskäik delfiinide juurde meeldis mulle väga ja tõsi ta on, sain sealt meeldiva enesetunde. On ju teada, et delfiinid on väga targad loomad. Show tundus pisut igavam kui 3 aastat tagasi Barcelonas. Aeg mis jäi enne õhtusööki, sisustasime Rimini vanalinnas. Polnud eriti midagi vaadata ja meeletult suuri diskoteeke ka ei näinud. Ju siis otsisime valest kohast.

Järgmine päev võtsin päikest varju all ja pikkade riietega. Vot selline suvitaja siis. Külastasime ka San Marinot. Nii palju venelasi ei näinud ma itaalias üheski linnas. Poodide sildid kirjutati ka vene keeles.Musta aafriklase vahetasid välja venelased. Kolasime läbi 3 kindlust ja nende tornid. See linnriik tundus kummaline kuidagi, aga armas sellegipoolest. Naljakas hetk: ostsime ühest poest kohalikku maiust ja siis küsis poemüüja meilt, et kas oleme soomlased. Ma vastasin, et sono Estone...ja müüja ulatas kommid öeldes PALUN. Seega on selles riigis turist ka oma töö teinud. Õhtu veetsime jälle pizzerias maitsvat pizzat süües ja veini juues.

ITAALIA vol3...Vesine Venezia

Elu kallim autoparkimine. 5 tunni ees maksmine 24 eurot. Proovisin aru saada kanalipaadi piletihindadest ja nende kasutamise korrast. Otsus langes 12 h pileti kasuks. Saime selle piletiga sõita ikka päris palju. Paat liikus mööda kanalit ühest ääres teise (siksakitades). Maha astusime Ponte di Rialto silla juures, mis ühendas Grand Canali kaldaid. Keset tänavat liikus palju turiste. Tänav oli kirevate veneetsia maskidega suurpärane. Asusime jalgsi liikuma siis määda linna ja teepeale ostsime värske puuviljasalati. Super hea kuuma päikesega süüa. Kohustuslik vaatamisväärsus Piazza San Marco. See kuulus plats tuvidega. Palav ilm meelitas platsile turiste, kes võtsid päikest ja söötsid tuvisid. Tuvide lennutrajektoor väga madal ja silmad pidi lahti hoidma, ei mitte oma peast mitte ilma jääda.

Mustmiljon gondlit seilasid mööda kanalit. Kohati gondli omanikud käisid ikka väga peale, et tema paati roniksime. Seekord seda ei juhtunud. Aga selle eest shoppasin kokku maske. Selle suure koguse juures, oli raske valikut teha. Lõpuks siiski suutsin otsustada. Nii mõnus tunne valdas mind, kui istusime kanali ääres restoranis, einestasime ja nautisime seda ümbruskonda. Suhteliselt kallis linn ja eks turist ole selle tinginud. Ja jõudiski kätte aeg, kui pidime selle kena linnakesega hüvasti jätma ja liikuma Rimini suunal. Hotell sai broneeritud 3 ööks, et soojal päikesel lasta ennast hellitada.

ITAALIA vol3...Gardaland

Kuna oli pühapäev, siis pani mind muretsema Gardalandi lahtioleku aeg. Aga tõsi oli see, et Gardaland oli avatud. Ilm tundus olema normaalne. Esimese karusselli valisime "õuduste puu", see keeras ikka korralikult sisikonna sassi. Silmailu nautisime iluuisutamise saalis, tõeline kunst. Peale seda kaunist kunsti, oli meeletu vihmasadu alanud. Mis muud üle jäi kui pidime vihmasajukätte minema. Saime korralikult märjaks ja jäi ainult lootus, et vihm üle jääks. Enne Time Voyagers (kinnine kinosaal) minnes hakkas juba ilm looma. Ja peale seanssi päike säras täies taevas. See oli ainult positiivne ja aeg vallutama järgmisi karuselle. Blue Tornado oli vahva, ikka super vahva, karjusin lausa oma hääle ära. Päike muudkui küttis ja palavus hakkas hinge matma - st aeg oli minna veeatraktsioonidesse. Kaltsmärg jälle. Enne äraminekut kostitasin ennast karamellõunaga. Nii ilus ja punane. Külastasime veel ühte uut väljapanekut. Tegemist oli Sea Life akvaariumiga.
Nagu ikka, õhtu lõpetasime samas trahteris õhtusöögiga. Liiter punast veini ja pasta.

ITAALIA vol3...Delle cieme del Baldo...il Largo di Garda

Hommikune ilmaprognoos...cosi e cosi (so and so). Plaan minna Garda järve aarde mägedesse. Gps vedas meid mingit maakolkaid. Slaalom traktorite ja jalgratturite vahel oli vahva. Kohalejõudmine lihtne kui juba järve nägin. Mööda järvekallast muudkui põhja. Selles kohas ma teadsin isegi soodsa parkla olemasolu. Mäe piletiga oli parkimine parkimismajas palju soodsam. Sihtkohaks väike küla Malcesine ja mäeks oli Monte Baldo. Koha tundsin ära väikese lossiga järve kaldal.

Liikusime mööda trossi liikuva kabiiniga üles. Mäe kõrguseks oli 1760m. Aga oh ikaldust, mäed olid pilves ja vaadet järvele polnud väga palju. Üleval olime pilvede sees. Seekord oli väga palju lambaid ja kitsi ringi liikumas. Niitsid muru. Kaugele oli lambakarja kuulda, kuna kellukesed kaelas kolisesid. Kogu mäenõlv vastukaaluks eelmisele aastale (august) oli roheline, lilli täis ja inimtühi. Mõningad turistid ainult. Kuid siiski vaatamata sellele pilvele oli 15 minutit ka kuuma päikest. Peale mida järgnes paduvihm. Viham saatsime mööda restoranis einestades. Kuigi see ei olnud plaanis. Nagu öeldakse, et peale vihma tuleb alati päike ja nii oligi. Avanes vaade järvele ja vägagi lähedal olevale lumisele mäetipule. Meie asukohase ei olnud see väga kaugel ja kõrgel. Oli isegi plaan sinna jõuda aga kahjuks ei olnud väga palju aega meil. Kella 18:45 läks viimane kabiin alla, pärast seda ainult omal jalal. Kuna on teada, et seal see päike on, on, on ja järsku pole siis ei võtnud me seda riski ette. Sattusin juhuslikult (meelega) kitsekarja keskele. Üks mustakene tuli minu juurde ja noris sügamist, seda ta ka sai. Ilm läks aina paremaks õhtuks. Õhtu veetsime järve lõuna poolsel rannikul. Lazise, selline ilus sadamalinnake. Turiste ja välirestorane täis. Paar tunnikest jalutamist ja mõned pildid. Järve vesi oli super soe.









http://www.funiviedelbaldo.com/

ITAALIA vol3...tuttav koht

Kuna ma olen varem selles kohas olnud, tekkis tuttav tunne. Esmalt tegelesime ööbimispaiga otsimisega. Ettepanekuks oli minna mõnda agriturismitalusse. Internetist leidsime ühe võimalikest variantidest. Üllatuseks oli see koht 1 maja eespool kui see kus olin ma eelmine aasta 10 päeva veetnud. Eelistasin vana ja tuttavat.
Talu tegeleb virsikute, nektariinide ja aprikooside kasvatusega. Lõputult pikad põllud. Esimene saak oli juba korjatud ja selle realiseerimine käsil. Maja perenaine majandab kogu selle äriga, vanaema on koristajaks hotellis ja lapsed teevad pisitöid. Hotell on siis ainult bed and breackfast. Hommikusöögiks tüüpiline itaalia hommikusöök. Kogu selle krempli hind oli 75 euri öö. Eelmise kohaga võrrelda ei anna. Kena maakohake ja sõnnikuhais käis üle pea ikka iga päev.

Kohalejõudes avastasime, et kõik on kinni. Katsetasin uksekella anda, peale mida ilmus välja tädike. See sama tädi, kes eelmine aastagi. Alustuseks küsisin, et kas hotell on avatud või suletud. Õnneks oli avatud, aga kuna hooaeg ei ole veel alanud, siis ka selline vaikus. Muutunud oli niipalju, et maja ette oli tekkinud mõnus bassein koos päevitus alaga. Kolisime oma sajad tuppa ära ja siis linna (Veronasse). Tuba asus teiselpool maja kui eelmine kord, aga mugavust oli ja isegi suurem tuba. Väga puhas ja 5+. Vanatädi muidugi leidis toast mõne kärbse lendamas. Õhtuks neid enam ei olnud.
Verona...kahjuks vihmane. Loomulikult ei heidutanud see meid. Toimus kõlaskäik arenasse ja Julia palkonile. Väike jalutuskäik vihmas ja peagi hakkas nälg tunda andma. Söögikoht oli kindel valik. Naabertallu küla trahterisse. Naljakasa ja mõnus koht, iga tool ja laud olid erinevad, nõud toodi sellised, mis kätte juhtusid kapist. Menüü oli sama mis aasta tagasi. Võisin garanteerida, et super hea. Ja veini ei hakka mainimagi. Tellisime siis söögi. Veini 0,5l; antipasto (salaami ja toorsink kodune); pasta con ragu; carne (lihavalik). Toit oli väga maitsev ja veini mahtus õhtu jooksul veel 1l juurde. Külavanamehed olid ka õhtu lõpuks kõik kohale ilmunud veini jooma. Peale seda söömist oli kõht nii täis, et kole. Kogu see söök 2 inimesele läks maksma 38 euri. Arve sellises kohas esitati tillukese ruudulise paberitükikese peal. Lihtsalt keset lipikut oli kirjutatud pastakaga 38. Peale seda kogust veini tekkis selline hea tuju sisse, et oleks kohe kuhugile pidusse minna tahtnud. Kuna ees oli päev mägedes, siis tuttu ruttu.


soovitan soojalt: www.aziendailmelograno.it

ITAALIA vol3...ÕUDUSTEÖÖ

Nii see oli, teel Milanosse. Milanosse jõudes ei olnud varem valmis vaadatud ööbimiskohta, seega läksime juhuse peale välja. Lonly Planeti soovitusel läksime me mingisse kämpingusse ööbima. Milano ringil oli mingi kämping, kus olid pungalod. Võtsime ühe pungalo, peale mida anti skeem kus seletati ära meie onni asukoht. Onn oli muidugi kõige kaugema nurgas. Enne oma onni juurde jõudmist, pidime mööduma kõigest koledast. Ridade kaupa vagunelamuid, mitmepere kuute ja siis lõpuks kõige kehvemas olukorras kuudid. Möödusime kuutidest mille ees olid kohutavad tondis. Sellised mustad tegelased, kelle naabruses on kole elada. WC ja dush asusid muidugi teise kämpingu otsas ja selleks ka see terav kusehais naabruses. Putka taga elasid mingid suured linnud - vist, häälitsesid küll kohutavalt. Vooditeks olid vedruvoodid, hommikuks oli ka selg kange...kolu kärmelt kokku ja minekut. Hiljem ei mahtunud mulle hinge see, et pidime maksma 48 eurot sellise kuudi eest.
Milano oli suur aga mitte väga ilus. Kuidagi liiga rahvast täis ja igav. Puudus midagi, mis oli Roomas ja Pisas. Keset linna oli küll Pazza Duomo nagu igal pool ja tänav või plats mis oli Vitorio Emanuele II nimeline. Seega ei teinud eriti pikka peatust Milanos ja liikusime kohe edasi Veronasse.

ITAALIA vol3...PISA

Varasemale kogemusele tugines, tuli otsida juba varakult parkimiskohta. Pisa viltune torn paistis juba kaugele ja seega teadmine, et see pole kaugel. Esimene parkla mida nägime oli ühe supermarketi juures ja sinna see auto jäi. Parklavalik oli hea, kuna selle eest ei pidanud ühtegi eurot maksma. Ebameeldivam külg oli see, et hoolimata torni nägemisest ei olnudki see nii lähedal. Astuda oli vaja oma paar km ja seda kohas kus polnud teeääres jalakäijatele ruumi. Probleem lahenes kui linn hakkas lähenema ja tekkisid ka jakäijateed.
Torn ise oli tõesti viltu, olenes kust vaadata. Kogu see kompleks mis seal seisis, oli vägagi võimas. Ehitised olid ilusad ja avaldas muljet. Rahvast oli nagu raba. Ei puudunud sealt ka eestlased. Eriti hästi kõlasid ÄÖÜÕ tähed. Lõunasöögiks oli vaja leida koht, kus süüa pakuti. Kuna selline aeg, siis oli see raske. Koha mis lõpuks leidsime oli pizzeria. Teenindus oli meeldiv ja muidugi võimalus jälle natukene keelt harjutada. Tellisin Fettuchini con salmone, alustuseks Antipasto con casa ja vein Chianti Classico. Kõht sai väga täis ja rohkemgi veel. Peale seda tuli jalutuskäik autoni.

Teel Genova kanti kulges läbi mereäärsete külade. Meid lahutas merest kõigest 50 meetrit ja raudtee. Lõpuks kui saabus hetk,et ligi pääseda rannale....oli vesi külm. Liiv oli musta värvi ja mitte vaga mõnus.

ITAALIA vol3...täiskäigul edasi

Viimane planeeritud külastuspaik oli loomaaeda Bioparco di Roma. Loomaaed oli väike ja ajahamba räsitud. Eksponaate oli ka kuidagi vähe võrreldes Bartselona loomaaiaga. Omaette vaatamisväärsused olid ahvid, kes tegid nalja rahvale. Kuna oli ennelõunane aeg, siis nokitsesid nad üksteist laisalt. Mõni tukkus magada ja toimetasid omi toimetusi seal. Liikudes mööda parki ringi, leidsin kena paabulinnu sealt. Selline ilus suur laiali saba ja häälitses ringi. Peale loomaaeda oli vaja leida teisest linnaotsast oma auto üles ja asuda teele põhja suunas.

Firenze oli järgmine koht. Kiirteel kimades sai näha ikka sellist vihma, et hirm tuli kogu puhkuse ees peale. Ei saanud ju tuldud nii palju lõunasse, et kehva ilma nautida. läbisime Monti del Chianti piirkonna ja see oli ilus, meeletud viinamarja põllud mägede nõlval. Sai teha peatuse väikeses külakõrtsis ja maitsta head veini Chianti Classicot. Tagasiteel nägin palju loomi, kitsed ja terve kari metssisgasid oli teeääres uudistamas. Nad ei olnud sugugi arad. Teekond hakkas lõppema ja Firenze lähenes. Hotell asus kesklinnas, aga probleemiks oli parkimine. Parkla asus hotellist pisut lähemal kui 1 km. Hotell ise oli selline old style. Muidugi vanalinnale miljoni vaadet ei saanud seal aga vaade oli siiski naljakas. Lagunenud maja augulise katusega. Õhtune jalutuskäik linnas oli ilus. Rahvast palju ja kesklinn oli tuledes. Jalutasime Piazza del Duomo juurde, nagu ikka oli seal suur Cattedrale di Santa Maria del Fiore. Tüüpiline koht, kus leidub turiste, kohalike ja kerjuseid.

Hommikul oli äratus kell 7.00, sunniviisiline. Mingi katedraali kellad hakkasid lööma ja see käis peast ikka nii läbi. Peale seda oli juba võimatu magada, sest iga tunni tagant helises kell. Ega ei jäänutki midagi üle kui kola kokku, sööma ja linna. Kohustuslik fotoring tuli ju teha. Kaua ei passinud seal ja järgmine punkt Pisa.

ITAALIA vol3...nii see algas ROOMA

Reis Vahemere äärde tähendas seda, et põgeneda sooja ja päikese kätte. Õhtul kui Rooma jõudsime, oli ilm pilves ja ei haisugi päikesest. Siit need seiklused algasid, rendiauto otsimine. Oli ikka koht ja andis ikka sealt parklast välja eksida. GPS juhendas kenasti hotelli juurde, aga mida ei olnud oli sissekäik hotelli. Paar tiiru ümber hotelli tehtus, lõpuks hakkas ka silma tagasihoidlik värav. Hotelli sisseseadmine toimud öösel ja ei olnud plaanis enam kuhugile kolama minna. Kogu plaanid sai tehtud järgmiseks päevaks.
Öö...ja see kole heli mis aknast kostsid. VIHM - oh ei seda ei ole vaja. Tulin ju päikest otsima. Igasugune lootus kadus järgmise päeva suhtes. Hommikul oli taevas hallimast hall ja vihmasajul ei paistnud lõppu tulema. Hoolimata sellest rõvedast ilmas minna linna. Esimene koht oli Treni (koht kus eelmine aasta peatusin). Vaatasin tuttavad kohad üle ja kõik tundus olema endine. Suund Albano poole. Eriti lõbus see ei olnud. Albanos on väikesed tänavad ja need on nii umbes kui veel olla saab. Väga pikalt seal ummikutes ei meeldinud olla ja otsisime esimese võimaluse, et linnast välja saada. Suund Castel Gandolfole, paavsti ei olnud veel suvekodusse kolinud, seega kõik oli kõik väga rahulik ja vaikne. Jalutasime mööda tänavaid ringi ja nautisin ilma paranemist. Päike tuli välja ja kogu ilm muutus troopiliselt niiskeks. Võssa kasvanud tänava äärelt leidsin mega suure tilli. Täpselt, till mida kasutatakse maitsestamisel. Kogu pikkus oli minust palju suurem ja lehed olid männiokka suurused. Kasutasin juhust ja tegin mõned pildid oma macro objega. Ilma lõpliku paranemisega liikusime Rooma suunas.
Suurim ülesanne oli leida mõni vaba parkimiskoht. No mitte ei leidnud, vaat et varsti omadega kesklinnas väljas, aga siiski....Metroole suhteliselt lähedal leidus midagi, aga järgmine mure...polnud parkimisautomaati mis töötaks. Automaadile oli kott peale tõmmatud ja kogu muusika. Jätsime auto siis sinna ja liikusime metroo poole, teiselpool teel oli panga turvamees ja ma siis üritasin oma itaalia keeles küsida, et kus on võimalik see pilet saada. Tema aga sellepeale ütles: "kui masin ei tööta, siis ei ole vaja maksta". Ega siis ei maksnudki. Metroo on lihtne kasutada ja kõige kiirem. Rahvast oli igasugust (see loomaaed on ikka suur ja lai).

Lõpuks olime Colosseomi juures ja alustasime jalutuskäiku. Jalutuskäik kulges mööda Via dei Fuori Imperiali, Piazza Venezia poole. Vasakule jäid Kapitolium (Campidoglio) oma varemetega. Tänava ääres oli veel Cesari kuju täies hiilguses. Piazale Venezia ääres on suur ja ilus maja nimega Altre della Patria. Keset platsi oli hiigel suur monument, kelleks oli Victor Emmanuel II. Maja ette on pandud sõduritest auvalve ja iga nurga taga on korravalvurid, kes kutsuvad korrale turiste. Üks tüüp istus trepile maha, et pilti teha...aga see vist oli keelatud, korravalvur juba vilistas. Keerasime ümber nurga Piazza del Campidoglio poole. Seal seisis jälle keset platsi suur kuju hobuse seljas istus Marcus Aurelius. Edasi suundusime Piazza di Spagna poole, rahvast oli seal palju. Trepid olid täis päikest nautivaid inimesi. Tegime meiegi seal väikese pausi ja sai maha istutud. Purskkaevu vett maitsesin ka. Väga lahedalt on linn täis joogi punkte, kus on voolav vesi purskkaevus. Kaua ei saanud pikka pausi lubada ja suund näitas Vaticani poole. Peale suure ekslemist ja pikka jalutuskäiku kohale me jõudsime ja on ikka ilus küll. Piazza S.Pietro täis turiste, pileti ostsime üles kuplisse. Hull ronimine, trepid ei paistnud lõppema. Mida rohkem üles seda kitsamaks läksid trepid. Vaade katuselt oli kaunis. Muidugi enne kõike pidime läbima range "moepolitsei". On ju teada, et õlad ja põlved peavad olema kaetud. Seega pidin omale fliisi selga toppima. Siseruumid olid võimsad, kõik maalingud ja kujud avaldasid muljet. Michelangelo oli ikka vaeva näinud selle projekteerimisega. Kohustuslik oli läbida Inglite sild (Ponte S. Angelo). Liikusime siis sillale ja hakkasin otsime neid ingleid, aga polnudki neid nii palju kui räägitakse. Samas jäi pilk vasakul olevale sillale, kus oli tõsiselt palju ingleid ja siis see selguski, et olime valel sillal. Kursiparandus ja suund õigeks. Tõesti oli seal palju ingleid ja silla ees oli jälle suur ehitis Castel Sant Angelo.
Aeg oli juba nii palju, et nälg hakkas kallale tulema ja vaja söögikoht leida. Itaalia keele õpetaja andis ühe hea söögikoha aadressi ja nime. Kahjuks oli aadress pisut vale, aga kui küsisin kohalikult antiigipoe omanikult pizzeria nime, siis teadis ta väga täpselt kuhu mind juhendada. Pizza maitses hea. Pizzeria nimi oli Lo Zozzone asus Via del Teatro Pace - buonissimo!!!
Peale söömist liikusime Colosseomi juurde tagasi, linn oli selleks ajaks tuledesse mattunud. Põikasime veel läbi saarelt Isola Tiberina, mis on keset Tevere jõge. Linn oli ilus ja Colosseom oli ka kena.